Narva uues volikogus on juba alguses puhkenud torm. See, et enamik opositsiooni esindajaid on volikogu komisjonidest välja jäetud, ei tohiks ju iseenesest olla üllatus − Ida-Viru linnades on ennegi kehtinud põhimõte, et võitja võtab kõik.

Ent siin on üks väikene “aga” ning tuleb pöörduda aastasse 2006, kui riigikogu tegi paranduse kohaliku omavalitsuse korralduse seadusesse, mis näeb ette, et igal volikogu liikmel on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. See seaduseparandus võeti vastu sotsiaaldemokraatide algatusel pärast seda, kui üleriigilist tähelepanu pälvis asjaolu, et Kohtla-Järve volikogu ei lasknud ühtegi opositsiooni liiget mitte ühtegi komisjoni.

Tavalugejale jääb ehk arusaamatuks, mis tähtsust on sellel, kas keegi on või ei ole kusagil komisjonis. Asi on selles, et komisjonid on volikogu põhiline tööriist, kus tegelikult küsimusi läbi vaieldakse, ning põhjalik info otsuste kohta liigub just siin. Opositsiooni eiramine komisjonide koostamisel tähendab aga ka seda, et Narva volikogu enamus eirab umbes veerandi linnas valimas käinud inimeste tahet.

Kui opositsioon nüüd kohtusse läheb, saab see olema huvitav pretsedent, sest seadus annab volikogulastele küll õiguse kuuluda komisjoni, kuid jätab lahtiseks, mismoodi selle õiguse realiseerimist tagatakse ja missugune on vastutus, kui seda õigust eiratakse. Samamoodi on huvitav teada, kuidas tõlgendab kohus seaduse sätet, mis ütleb, et volikogu komisjoni koosseisu kujundamisel arvestatakse erakondade ja valimisliitude esindajate osakaalu volikogus.