Haridus- ja teadusministeeriumil tuleb tunnistada, et Kohtla-Järvele riigigümnaasiumi loomisega on läinud mitmed olulised asjad viltu ning nüüd tuleb tal kui koolipidajal heita silmaklapid peast ja asuda kiiremas korras umbsõlmi harutama.

Probleemid ei ole vähemasti praegu teadaolevalt seotud selle ettevõtmise kinnisvarandusliku poole ehk uue koolimaja ehitamisega, vaid sisuga. Tuleb aru anda, et praeguse plaani elluviimine tähendab ühes Eesti suuremas linnas eestikeelse gümnaasiumihariduse lõppu. Tuleb mõista, et Järve gümnaasiumi praeguste õpetajate, õpilaste ja lastevanemate mure on põhjendatud ja siiras, aga mitte emotsioonide tulv. Olukorda ei saa ignoreerida ministeeriumi koolivõrgu osakonna juhi Raivo Trummali moel, kes mõned nädalad tagasi väitis ERRi uudisteportaalile, et need mured pole põhjendatud ja eestlus pole ohus.

Võimalik, et ministeerium arvestas, et kui kohaliku omavalitsusega on leping sõlmitud ja direktor ametisse määratud ning koolimaja ehitus alanud, siis ongi kõik kombes. See võib-olla olekski nii, kui riigigümnaasiumi direktor näitaks end esimesest tööpäevast alates karismaatilise ja avatud koolijuhina, kel on selge ettekujutus, millist kooli ta sisuliselt tahab luua, ning selleks ka vajaliku kohaliku kogukonna poolehoiu suudaks võita. Kohtla-Järve eripärana tuleb anda ka kindlustunne, kuidas tagatakse kakskeelses gümnaasiumis  kvaliteetne õpe eesti emakeelega õpilastele, kelle osakaal jääb heal juhul ehk 15-20 protsendi vahele. Seda pole gümnaasiumi direktor rohkem kui nelja kuu jooksul suutnud.

Ministeeriumil  tuleb leida olukorrale lahendus. Eestikeelse gümnaasiumihariduse säilitamine Kohtla-Järvel on põhimõtteline küsimus ja ministeerium ei tohi enam teha nägu, et probleemi pole.