Kui Eesti keskmine tööhõivemäär oli möödunud aastaks tõusnud ligikaudu 68 protsendini, siis Ida-Virumaal töötas vaid 54 protsenti tööealistest inimestest, mis oli Eesti madalaim näitaja, kirjutab Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina täheldades, et tugev majanduskasv pole suutnud maakonna töötusemäära oluliselt alandada.
Möödunud aastal toodeti Harjumaal 64% Eesti SKPst, sealhulgas Tallinnas 53%. Tallinna kõrge osakaal Eesti majanduses on viimase nelja aasta jooksul püsinud üsnagi stabiilne. Kuigi Eesti keskmise suhtes on elaniku kohta loodud SKP nii Harjumaal kui Tallinnas viimastel aastatel langenud, on nende tase ikkagi väga kõrge: vastavalt 143% ja 163%.
“Madal tööhõivemäär näitab aga seda, et töötute ümberõpe ei ole toimunud piisavalt kiiresti, maakond ei ole suutnud muutustega kohaneda ja ettevõtluseks sobivat keskkonda luua.”
Euroopa riikide võrdluses on pealinnadesse koondunud majandustegevus üks suuremaid Eestis ja Lätis (veel suurem on see vaid väikeriikides Maltal, Küprosel ja Luksemburgis). Riia osakaal kogumajanduses on Tallinnaga samas suurusjärgus, samas kui meie lähiriikide pealinnadest jääb Helsingi ja Vilniuse osakaal 40% ja Stockholmi osakaal kolmandiku lähedale. Samas on Tallinnas elaniku kohta loodud SKP osakaal kogu riigi majandusest Euroopa pealinnade võrdluses keskmine. Riias ja Vilniuses on see osakaal kõrgem, Helsingis madalam ning Stockholmiga oleme samas suurusjärgus.
Kui varasematel aastatel kasvasid Eesti maakonnad väga erineva kiirusega ja mitme maakonna SKP vähenes, siis möödunud aastal olid maakondade kasvud ühtlasemalt tugevad. Samas on Harjumaa SKP elaniku kohta jätkuvalt ligikaudu kolm korda kõrgem kui nelja kõige madalama näitajaga maakonna keskmine.
Eesti neli kõige väiksema elaniku kohta loodud SKPga maakonda on juba aastaid olnud Põlva, Võru, Jõgeva ja Rapla. Nende maakondade ühiseks nimetajaks majandusstruktuuri juures on kõrge põllu- ja metsamajanduse osakaal. Kui Eesti keskmine näitaja oli möödunud aastal 2,7%, siis Võru-, Rapla- ja Põlvamaal jäi põllu- ja metsamajanduse osakaal 11-13% piiresse, Jõgevamaal aga isegi 18% lähedale.
Elaniku kohta suurema SKPga maakondades (Harju, Tartu ja Saare maakond) on aga teenuste sektori osakaal kõrgem ning põllu- ja metsamajanduse osakaal väike. Seega mõjutab majandusstruktuur maakonna SKPd üsna tugevasti. Elaniku kohta suurema SKPga maakondades on kõrgem palk, kuna suurema tootlikkusega ettevõtted ja asutused saavad lubada endale kõrgemat tööjõukulu. Samuti on elaniku kohta suurema SKPga maakondades kõrgem tööhõive.
Harjumaal makstud palk on keskmiselt poolteist korda kõrgem kui nelja madalama palgaga maakonna keskmine. Sundkulutustest (toidule ja eluasemele minevatest kulutustest) ülejääv osa oli möödunud aastal aga Harjumaal 1,7 korda kõrgem. See määrab ära ka kohalike elanike elatustaseme. Kõrgem SKP elaniku kohta ja suurem ostujõud mõjutavad ka kinnisvaraturgu. Näiteks oli Harjumaa korterite keskmine ruutmeetri hind ligikaudu kümme korda kõrgem kui Valgamaal ja kaheksa korda kõrgem kui nelja madalama korterite hinnaga maakonna keskmine.
Kuigi Ida-Virumaa majandus kasvas eelmisel aastal jooksevhindades üle Eesti keskmise, on viimase viie aastaga selle maakonna kasv olnud koos Põlva maakonnaga kõige nõrgem. Samas ei ole Ida-Virumaa SKP elaniku kohta ja palk üldsegi kõige madalamad. SKP elaniku kohta oli seal möödunud aastal 15 maakonna hulgas kümnendal ning palk üheksandal kohal.
Küll on aga tööturu olukord Ida-Virumaal vilets. Kui Eesti keskmine tööhõivemäär oli möödunud aastaks tõusnud ligikaudu 68 protsendini, siis Ida-Virumaal töötas vaid 54 protsenti tööealistest inimestest, mis oli Eesti madalaim näitaja. Samuti ei olnud tugev majanduskasv suutnud seal töötusemäära oluliselt alandada − tööta oli üle 12 protsendi tööealistest inimestest (Eesti keskmine oli 5,8%).
Ida-Virumaa kõrge töötusemäära põhjuseks on majandusstruktuuris energiatootmise ja mäetööstuse suur osakaal. Need tegevusalad on aga viimase kümne aastaga suurendanud oluliselt oma tootlikkust, mistõttu vajatakse ka vähem töötajaid. Madal tööhõivemäär näitab aga seda, et töötute ümberõpe ei ole toimunud piisavalt kiiresti, maakond ei ole suutnud muutustega kohaneda ja ettevõtluseks sobivat keskkonda luua.
Eesti rahvaarv on enamikus maakondades pikemas ettevaates teatavasti vähenemas − rahvaarv suureneb vaid Tallinnas ja Tartus. Tarbijate vähenemine ja vanemaealiste inimeste osakaalu suurenemine toob kaasa väiksema kaupade ja teenuste tarbimise (tõsi küll, vananemisega seotud teenuste, näiteks meditsiini ja sotsiaalhoolekande osakaal suureneb). Seega jätkub tõenäoliselt Harju ja Tartu maakonnas loodud lisandväärtuse osakaalu tõus Eesti majanduses. Eeldades, et Eesti sisserändepoliitikas olulist muudatust ei tule ja elanike arv väheneb, muutub ettevõtete efektiivsuse kasvatamine veelgi olulisemaks.