Kui Eesti vähem kui 30 aastat tagasi plaanimajanduselt vabaturumajandusele üle läks, oli üldine veendumus, et turumajandus reguleerib kõike ise, tekitab konkurentsi ning neis tingimustes pole võimalik, et poodides valitseb kauba defitsiit. Ometi käivad tarbijad praegu toiduaineid täis kauplusi mööda ja vaatavad imestusega tühje võilette. Kogu maailmas on võikriis, öeldakse. Sest võid on hakatud aina rohkem tarbima.

Kui hästi meenutada, siis samasugune olukord oli tegelikult aastal 2011, kui või lettidelt kadus ja eri tootjad püüdsid seda asendada igasugu margariinilaadsete toodetega.

Eks siin on põhjusi mitmeid, ka nii-öelda paanikal on oma osa. Mäletame ju aastatetagust tatrapaanikat, kus osa tarbijaskonnast lasi end mõjutada Venemaal toimuvast tatrapalavikust ja hakkas samuti seda kaupa kokku ostma. Tagajärjeks tatra hinna oluline tõus.

See kõik kannab endas signaali, et vabaturumajanduses ei ole tõrked välistatud ning ükskõik missuguse kaubagrupi tarbimise kasv, sellega kaasnev ostubuum ja hinnatõus võivad põhjustada olulisi võnkeid. Või on aga selline kaup, mille tootmise hüppeline kasv ei ole lihtne, sest sisuliselt on tegemist piimatöötlemise kõrvalproduktiga. Praegu hirmutavad ühed eksperdid, et võipaki hind võib aasta lõpuks tõusta 10 euroni, teised vaidlevad, et tarbija naaseb sellisel juhul taas margariini söömise juurde. See pole aga kuidagi piimatootjatele ja -töötlejatele lõppkokkuvõttes kasulik ja seetõttu hind enam palju tõusta ei saa. Loodetavasti ongi tegemist ajutise anomaaliaga, nagu asjatundjad väidavad.