Edgar Savisaare kukutamine Keskerakonna juhi kohalt ja sellega kaasnevad sisepinged ja muud järeltõuked ei kõiguta tuntavalt selle partei ainuvõimu Ida-Virumaa linnades.
Kui pärast võimupööret langes Keskerakonna toetus EMORi uuringu põhjal Tallinnas 40 protsendilt 29 protsendile, siis Ida-Virumaal jäi see üldjoontes endisele tasemele. Poliitikavaatleja Hannes Rumm viskas selle peale Vikerraadio nädalalõpusaates “Rumm ja Samost” villast, et Ida-Virumaal elavad venelased ei ole veel teada saanud, et Edgar Savisaar pole enam Keskerakonna esimees.
Tegelikult on Savisaare roll Ida-Viru venelaste silmis kahanenud viimase aasta jooksul pidevalt. Põhiline teene on selles Keskerakonna Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe liidritel, kes valisid partei siseheitluses juba eelmisel sügisel selle poole, kes nüüdseks on osutunud võitjateks. Nii nagu Eestimaa päike tõuseb Ida-Virumaalt, sai ka võimupööre Keskerakonnas alguse samast kandist.
Meenutagem, et juba enne eelmist kongressi oli just Narva see piirkond, kes esitas esimesena esimehe kandidaadiks Kadri Simsoni ja leidis, et Savisaar võiks hinge tõmmata ja leppida auesimehe kohaga.
Kõige olulisemaks murdepunktiks olid aga tänavu veebruaris Sillamäe kultuurikeskuses toimunud Keskerakonna Ida-Viru piirkonna esimehe valimised, kuhu sõitis kohale kogu partei koorekiht. Nii-öelda ringi punases nurgas õhutasid Edgar Savisaar ja Yana Toom hääletama Martin Repinski poolt. Sinises nurgas pidasid kohalikud liidrid Mihhail Stalnuhhin ja Valeri Korb sütitavaid kõnesid Eevi Paasmäe kasuks. Kui hääled olid loetud, lõi võidutantsu Paasmäe. See oli selge sõnum, et Savisaar ja Toom võivad olla küll Keskerakonna ikoonid ja tugevad häältemagnetid, aga Ida-Virumaal maksab kohalike liidrite sõna rohkem.
See oli märgiline sündmus, mis andis uut indu ka teistes piirkondades Keskerakonna võimupöörde korraldamiseks, mis kulmineerus nüüd novembris Jüri Ratase tõusmisega parteijuhiks ja kohe seejärel ka peaministriks.
Kui praegu spekuleeritakse selle üle, kas Savisaare toetajad võivad kümne kuu pärast toimuvatel kohalikel valimistel tulla Tallinnas välja oma konkureeriva nimekirjaga, siis Ida-Virumaa linnades ei ole sellise stsenaariumi tõenäosus kuigi suur. Ei ole kahtlust, et paljudele Ida-Viru venelastele on nii Savisaar kui Toom endiselt poliitilised iidolid. Ent kohalikel valimistel on selle kapitaliga keeruline suurt midagi peale hakata.
Olukorda kontrollivad endiselt Korb ja Stalnuhhin, kes on paarikümne aastaga loonud Kohtla-Järvel ja Narvas niivõrd töökindla valitsemissüsteemi, mida pole kokku jooksutanud ei korruptsioonijuhtumid ega nende linnade kehv sotsiaalmajanduslik olukord.
Kohalike inimeste suust kõlab nende linnade võimude kohta üha sagedamini rahulolematust, ent sellest hoolimata võtavad nad valimistel taas seljavõidud. Ühelt poolt oleks võim justkui maas. Praegustel valitsejatel on saavutusi napilt ja nende pikast võimulolekust on paljudel kõrini, ent kui keegi teine püüab võimu üles võtta, siis selgub, et ei pääse ligi − tugev klaassein on vahel.
Seetõttu oleks ka Savisaare ja Toomi toetajatel küllaltki keeruline neis linnades kokku saada konkurentsivõimelist nimekirja. Suurem osa tuntud avalikest tegelastest, kes on nõus kohalikus poliitikas osalema, on olemasolevast võimust kas töökoha kaudu või mingil muul moel sõltuvad. Uute häältemagnetite ülestöötamine on põhimõtteliselt võimalik, aga see nõuaks väga suurt tahtmist, aega ja raha.
Tõsi, Narvas õnnestus Yana Toomil siiski saada aasta alguses piirkonna juhiks. Kuid kaugjuhtimise teel pole Brüsselist Narvas toimuvat sugugi lihtne päevast päeva hallata. Küllap Toomi mõjujõu vähendamise soov on ka üks põhjusi, miks Stalnuhhin on rääkinud, et tahaks riigikogu asemel märksa rohkem pühenduda Narva asjadele.
Lisaks on aga Ida-Viru linnades oluline roll ka kohalikel oligarhidel, kel on kujunenud praeguse võimuga vastastikku kasulikud suhted. Nad on huvitatud nende sidemete põlistamisest ja teevad omalt poolt valimistel kõik, et senine võim jääks püsima.
Korb ja Stalnuhhin võtsid Ratase-Simsoni-Repsi leeri üle minnes riski ja võivad nüüd rahul olla. Lisaks kohaliku võimu kindlustamisele on nad kaasarääkijad ka kogu Eestit puudutavates küsimustes. Enam ei saa nad oma poliitilises arsenalis kasutada varasemat argumenti, et keskvõim Ida-Viru linnasid ei toeta.
Samas on nad omalaadsesse kahvlisse seadnud ka IRLi ja sotsiaaldemokraadid, kes on siiani nende valitsemisstiili Narvas ja Kohtla-Järvel armutult kritiseerinud. Kui omavahelisest läbisaamisest sõltub, kuidas püsib ja toimib ühine vabariigi valitsus, siis ei hakka ei Jevgeni Ossinovski ega Margus Tsahkna eriti torkima koalitsioonipartnereid selle pärast, mida nad teevad Ida-Viru linnades. Aga poliitilise konkurentsi ja Ida-Viru linnade arengu huvides oleks teiste erakondade tugevam mängu sekkumine hädavajalik.