Novembris oma esimest sünnipäeva pidav valitsuskoalitsioon on sattunud oma senise valitsusaja kõige tugevama surve alla. Lisaks sellele, kuidas mõjutab inimesi eesootav tulumaksureform, millist segadust see külvab ja kui palju paberimäärimist see inimestelt nõudma hakkab, räägitakse aina kasvava intensiivsusega alkoholiaktsiisidega seonduvast.

Peab olema pime, et mitte näha, kuidas juba viimase paari aasta jooksul voolab Eestisse Lätist toodud alkohol. Lõunapiiri äärde kerkivad uued alkomüügivõimsused annavad tunnistust piirikaubanduse üha suuremaks paisumisest. Lätist ei tooda aga enam mitte ainult alkoholi, vaid hulgaliselt muidki kaupu, mille odavust meie kaasmaalased hinnata oskavad. See aga tähendab, et Lätti jääb ka eestlaste maksuraha. Vähe sellest, meie majandust traditsiooniliselt tublisti turgutanud soomlasedki on aina rohkem Lätit avastamas.

Eestile pole tegelikult võõras salaalkoholi vohamine. Mäletame aegu, kus salaviina müüdi peaaegu igas suuremas asustatud punktis. Alkoholi salaturu ainus katalüsaator ongi olnud legaalse käraka kallidus − ühel hetkel tasuvad riskid end ära. Ja kui Lätis on alkohol poole odavam kui Eestis, tuuakse seda siia aina rohkem ka müügi eesmärgil. Seda enam, et kvaliteet on kontrollitud.

Valitsus on aga kahvlis. Ühelt poolt tehakse head nägu ja öeldakse, et hullu pole midagi, teisalt tuleb otsa vaadata reaalsetele arvudele ja päriselule. Iga valitsuse jaoks ongi kõige hukatuslikum see olukord, kui ei suudeta enam tajuda, mis riigis toimub ja mida inimesed mõtlevad. Aga nii paistab see praegu olevat.