Eesti põhiseadus ütleb: kõikumatus usus ja vankumatus tahtes peame me kindlustama ja arendama riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel, rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Nendele vankumatutele põhimõtetele tuginedes peaks Eesti praegu olema õitsev riik, mille elanikkond kasvaks geomeetrilises progressioonis ning elujärg pealinnas ja ääremaadel erineks vaid minimaalselt.

Ent kuidas on tegelikult? Tallinlased elavad paremini kui teiste linnade, külade ja asulate elanikud. Esiteks on pealinna koondunud kogu riiklik võimuaparaat: seal peavad istungeid valitsus ja parlament, seal paiknevad mitmesuguste ministeeriumide ja ametite hooned, rääkimata riigiettevõtetest, muuseumidest, teatritest ja teistest kultuuriasutustest.

Teiseks on Tallinnas suur valik töökohti − ettekandjast riigiametnikuni. Seejuures on töötuse näitajad jagunenud järgmiselt: Harjumaal 10 699 inimest, Ida-Virumaal 7088 (ainuüksi Narvas 3239 töötut ja Kohtla-Järvel 1925). Need näitajad sunnivad investoreid kohmetult kõrvale vaatama ning investeerima raha arenenumatesse linnadesse. Aga mida siis teha? Isegi kui Sillamäel, Narvas või Kohtla-Järvel korter maha müüa, ei piisa sellest Tallinnas asuva korteri eest ettemakse tegemisekski…

2015. aastal kerkis poliitilisse päevakorda esimest korda riigireformi teema. Reformierakondlaste, isamaalaste ja sotsiaaldemokraatide koalitsioon kirjutas haldus- ja riigireformi koalitsioonileppesse ühe oma peamise prioriteedina. Kuid sõnadest kaugemale nad ei jõudnudki.

Takistamaks elu edasist väljasuremist väljaspool pealinna, kavatseb uus valitsus maakonnakeskusi tugevdada nõnda, et kõik osutatavad teenused oleksid kohalikele elanikele käe-jala ulatuses. See puudutab nii haridust kui ka töökohti.

Erilist tähelepanu tahaks pöörata Ida-Virumaale, mis on valitsuse vaateväljast pikka aega väljas olnud. Täpsemalt ligi 17 aastat, mil võimul oli Reformierakond. Muidugi ei saa loota, et elu Kirde-Eestis ühe päevaga muutub. Kuid… Isegi kavandatud kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendamine aitab olukorda parandada.

Selleks, et regionaalkeskustesse senisest kiiremini ja mugavamalt pääseks, oleme valmis eraldama igal aastal kuni 21 miljonit eurot tasuta sõitjateveo korraldamiseks. Ajavahemikus 2017.-2019. aastani aga kavatsevad riigimehed viia Tallinnast välja vähemalt 1000 riigisektori töökohta.

Näitena võib tuua koalitsioonipartnerite saavutatud leppe ehitada sisekaitseakadeemia kolledž Narva. Sellest, et tulevaste politseinike, päästjate ja teiste spetsialistide kasvulava võib üle kolida piirilinna, on räägitud viimased kuus aastat. Kuid praktikas ei olnud vajalikku toetust poliitilisel tasandil sugugi lihtne leida ning pärast aastatepikkusi mõtisklusi muutsid mõned parteid, näiteks Reformierakond, selles küsimuses oma seisukohta. Kui 2011. aastal kandis Reformierakond ühena esimestest oma valimisprogrammi sisekaitseakadeemia uue hoone ehitamise Ida-Virumaale, siis 2014. aastal Isamaaliidu ja Res Publicaga sõlmitud koalitsioonilepingus seisis juba umbmäärane “kaalume võimalust ehitada õppeasutus Ida-Virumaale”.

Märtsi lõpus jõudsid keskerakondlased, sotsiaaldemokraadid ja isamaalased järeldusele, et riigi kohalolekut Narvas peab tugevdama ning alustada tuleb sisekaitseakadeemia kolledži ehitamisest. Ministrite kabineti liikmed märkisid, et tulevikus saab igal aastal Ida-Virumaale praktikale suunata üle 400 kadeti − seda lisaks nendele 150 kadetile ja politseinikule, kes juba Narvas õppima hakkavad.

Tänapäevane kolledžihoone peaks valmima 2019. aastaks ning selle juurde peaksid tulema ka 160 kohaga ühiselamu, treenimisväljakud, lasketiir ja bassein, mida saaksid kasutada ka kohalikud elanikud. Valitseva partei poliitikud märgivad, et kolledž aitab mitte ainult kahte kogukonda lähendada, pakkudes võimalust eesti keele õppimiseks, vaid ka tõsta ohutuse taset Ida-Viru regioonis üldiselt.

2018. aastal kolib integratsiooni ja migratsiooni sihtasutus Meie Inimesed (MISA) Narva ning luuakse eesti keele majad. Minu meelest on see oluline ja vajalik samm nii eesti keele ja integratsiooni kui ka lisatöökohtade loomise seisukohast. Kirde-Eesti puhul on see eriti aktuaalne.

Kaugemas perspektiivis kaalub valitsus võimalust viia Tallinnast välja ka teised riigiasutused. Vaid sellisel kardinaalsel viisil saab väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut elavatele inimestele ka tegudes tõestada, et nad on sama olulised nagu kõik teisedki.

Kindlasti annab see teema rohkelt võimalusi uue valitsuse kritiseerimiseks. Hiljutine intervjuu endise peaministri, reformierakondlase Andrus Ansipiga annab sellest veenvalt tunnistust. Kes siis veel, kui mitte opositsioonis olev Reformierakond peaks hästi teadma, et kaugeltki mitte kõik otsused ei ole populaarsed ning mõnikord tuleb kriitika suhtes silmad sulgeda ja teha seda, mis vaja − et muuta Eestit kohaks, kust ei taheta ära minna, need aga, kes on siit paremat elu otsides ära läinud, tahaksid kindlasti siia tagasi tulla.