Elu meie ümber muutub väga kiiresti ning see, mis täna tundub uus ja põnev, on arendajatele-leiutajatele juba möödanik. Me peame ühiskonnana eelkõige igaüks ise mõistma, et edu sõltub valmisolekust muutustega kaasa minna.
Ka üha rohkem ja kiiremini globaliseeruvas riikidevahelises konkurentsis on edukad vaid need, kes on oma valikutes, sh nii majanduspoliitilistes kui ka õiguspoliitilistes, uuendusmeelsed ja kiired. Kui magama jäädakse, võib ärgates olla juba lootusetult hilja.
Töö kadumist ei pea siiski pelgama. Kuigi praegused meile teada töökohad kaovad, siis töö ei kao, vaid muutub. Mõelgem kas või kaubandusele. Kümme aastat tagasi ei arvanud enamik meist, et toidupoes saab käidud nii, et müüjat ei kohtagi − skannime ise oma kauba, maksame otse terminalis ning müüja või kassapidaja selles protsessis puudub −, aga nii on läinud ja selline areng jätkub. Või juba mainitud põllumajanduses: kui 50 aastat tagasi oli üks lüpsja umbes 50 lehma kohta, siis tänapäeval teeb sama töö ära üks robot ja inimeste vajadus on langenud kordades.
Miks ma seda kõike teile räägin? Eks ikka sellepärast, et meie siin, riigikogu suures saalis, mõistaksime ka oma rolli muutumist − mõistmist, et seadusloome ei saa ega tohigi takistada majanduse ja ettevõtluse arengut. Ma julgen teha ühe ennustuse ning väita, et tulevikus on üha edukamad need riigid, kes julgevad oma ettevõtlust reguleerivaid seadusi suuresti vähendada. Las turg olla vaba, mitte ülereguleeritud. Riiklikust regulaatorist on kordades efektiivsemad inimesed ise.
Vaadates ajalukku, mõistame, et just piiranguteta majandus on see, mis kõige kiiremini arenenud ja ühiskonna heaolu kasvatanud. On meie teha, kas käitume nagu Briti kuninganna Elizabeth I, kes keeldus 16. sajandi lõpul väljastamast patenti William Leele kudumismasina tootmiseks ettekäändel, et muidu kaotab kuningriigis tuhandeid kudujaid töö, või vähendame bürokraatiat ja riiklikku regulatsiooni ning laseme ettevõtlusel vabamalt areneda. Nii nagu siis, kui maailm teadis Eestit veel kui digitiigrit.
Ma olen veendunud, et ettevõtlust reguleerivate aktide ning miks mitte ka laiemalt õigusaktide ja seaduste ning bürokraatia olulise vähendamisega ei muutuks Eesti õigusruum mitte kuidagi kehvemaks, pigem vastupidi. Suurem vabadus annab arengule ka suurema tõuke. 50% vähem õigusakte ja bürokraatiat! Jah, see on julge, võib-olla isegi hulljulge eesmärk, aga väidan, et eduks ja tugevamaks saamisel vältimatu.
Meil on võimalik teha teene oma lastele, mitte reguleerides Eesti riigi toimimist üle. Kas usaldame ettevõtjaid või soovime iga ettevõtliku inimese kõrvale kontrollivat ametnikku või lausa mitut?
Olgu siinkohal ühe detailinäitena toodud Estonia klaverivabrikus kogetu. Loomulikult peavad olemas olema elementaarsed tuleohutusnõuded ja nendest tuleb kinni pidada, aga arvestades klaverivabriku sisseseade ja kasutatavate materjalide unikaalsust, võime olla sada protsenti kindlad, et perekond Laul on ise kordades rohkem motiveeritud tagama tehases tuleohutust kui seal aastate jooksul käiv inspektor. Samuti on meie teha siin saalis, kas tõstame olemasolevaid ja kehtestame uusi makse, mis ettevõtluse arengule ilmselgelt pärssivalt mõjuvad, või võtame põhimõttelise hoiaku, et mida minimaalsem on ettevõtluse maksukoormus, seda suurem on areng ning seeläbi ka tulu majandusele ja ühiskonnale tervikuna.
Keegi ju ei väida, et riik ei vaja maksutulu kaitse, turvalisuse, tervishoiu või hariduse pakkumiseks. Loomulikult vajab. Aga vaadates praegu valitsuse laualt riigikokku saabuvaid maksutõusude ja uute maksude ettepanekuid, võib mõista neid, kes on mures Eesti tuleviku pärast. Ühelgi valitsusel ei tohi ega saa olla arvamust, et pärast neid tulgu või veeuputus. Ametisolev valitsus seda aga arvab. Kuidas teisiti mõista soovi süüa ära varem kogutud reservid, mida hoitud kriisiaastateks, või võtta laenu, mille võtmise võimalust vajame ajaks, kui Euroopa Liidu toetused hakkavad vähenema? Ja just vähenev eurotoetus on kõige selgem märk sellest, et oleme ühiskonna ja riigina läbi teinud muljet avaldava arengu, saanud jõukamaks kui kunagi varem.
Meie eesmärk ei ole olnud jääda elama abirahast. Vastupidi, meie soov on olnud elada senisest paremini. Seetõttu tuleb ka valikud teha, lähtudes eesmärgist saada majanduslikult ja ühiskondlikult rikkuselt üha tugevamaks.
Ja siin tulevadki mängu riigi ja majanduspoliitilised valikud. Kas Eestil on tugev ja tasakaalus eelarve või juhib Eestit valitsus, kes ise kulutab ja laseb praegused kulutused kinni maksta lastel? Kas Eestis on ettevõtluskeskkond, kus on vähene bürokraatia ja kus näiteks õigusruum on praegusega võrreldes poole väiksem? Kas meil on riik, kuhu välisinvestorid tahavad tulla ning kus maksusüsteem on ühetaoline, läbipaistev ja lihtne, mitte tuhandeastmeline või tuhandete eranditega? Kus siia tulnutel on võimalik lapsed panna tipptasemel rahvusvahelisse kooli ja kus välistöötaja on oodatud, mitte kvoodiga piiratud. Kus on võimalik oma innovatiivseid lahendusi testida riikliku bürokraatiata ning kus e-residentsus ja teised uued e-lahendused on sama atraktiivsed kui e-valitsus või e-maksuamet nende loomisel.
Saame anda sõnumi, et kõik ei ole veel kadunud. Et on olemas valmisolek ja tahe lõpetada või vajaduse korral ka tühistada praegu planeeritavad ettevõtlust kahjustavad maksumuudatused ning teha majanduspoliitilisi valikuid, mis viivad meid edasi, mitte tagasi.
Hanno Pevkuri lühendatud ettekanne teisipäeval riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti majanduspoliitilised valikud − ohud ja võimalused ettevõtlusele” arutelult.