Ühelt poolt on Keskerakonna volikogu otsus heita oma ridadest välja kõik need senised liikmed, kes kandideerivad eelseisvatel kohalikel valimistel mõnes valimisliidus ja võistlevad häältepüüdmises oma erakonnaga, loogiline ja mõistlik.

Poleks ju mõeldav, et näiteks jalgpallis tõmbaks mõni mängija keset mängu selga vastasvõistkonna särgi, taoks pallid oma klubi väravasse ja pärast astuks riietusruumis tagasi omade sekka, nagu poleks vahepeal midagi olnud. Kui ihkad teise meeskonda, siis mine. Tõsi, jalgpalliski on olemas selline asi nagu mängijate laenule andmine, ent see käib klubide vahel kokkulepitult. Valimistel võiks ju teoreetiliselt sedagi rakendada. Kui mõni erakond on mõnes omavalitsuses väga nõrgalt esindatud, nagu ikka aeg-ajalt kuuleb, ja teisel on häältemagneteid üle, siis võiks ju neid välja laenata, eriti kui tegu on vaadetelt sarnaste seltskondadega.

Keskerakonnale saab aga ette heita valikulisust. Kui väljaheitmise peale juba mindi, siis tuleks võrdselt kohelda kõiki liikmeid, kaasaarvatud ka kauaaegset esimeest Edgar Savisaart. Praegusel juhul tundub, et kalkuleeriti välja, et Savisaare jätmine oma ridadesse võiks tuua kaubamärgina veel mingit kasu, samas kui teiste puhul seda lootust eriti pole. Just ridade valikuline puhastus teeb kogu ettevõtmise küsitavaks.

Samas on huvitav vaadata, kas ja mil moel järgivad Keskerakonna eeskuju teised parteid. Jagub ju neilgi nii-öelda reetureid, kes on oma partei valimisnimekirjale eelistanud valimisliite.