Ida-Virumaal oli seekord valimisaktiivsus järjekordselt kõige madalam riigis, aga nii on see alati olnud. Kui vaadata arvudele otsa, siis põhjus, mis selle valimisaktiivsuse alla tõmbas, peitub kahes linnas: Kohtla-Järvel ja Narvas. Esimeses oli see napilt üle 40 protsendi, teises aga 44. Veel neli aastat tagasi oli mõlemas maakonna suuremas linnas valimisaktiivsus 47 protsendi ringis.

Miks see siis nii on, et neis kahes linnas on valijate tulek valimiskastide juurde aina langustrendis? Jah, üks põhjus on kindlasti see, et esimest korda said hääletada 16-17aastased noored, kes aga eeldatavasti valimiste vastu ülisuurt huvi ei ilmutanud. Samas on täisealiste valijate arv nelja aastaga vähenenud.

Aga kindlasti ei ole see peamine põhjus, miks enamik valijaid neis kahes linnas koju jäi − ja seegi oli valik. Pigem näitab see hoiakut võimu suhtes, kes on neis linnades 20 aastat valitsenud, kuid ei suuda valijat enam motiveerida hääletama tulema. Need valimised näitasid, et Kohtla-Järvel ja Narvas on hulk valijaid, kes ei usalda enam Keskerakonda, kuid kellele pole pakutud ka sobivat alternatiivi.

See, et Kohtla-Järve linnapea Ljudmila Jantšenko sai 181 häälega alles 17. tulemuse, räägib iseenda eest. Ja ega Narva meeri Tarmo Tammistegi 408 häält anna talle selles pingereas 9. kohast paremat. See on selge märk sellest, et nende kahe linna valija on tüdinenud sellest võimust ning ootab võimule neid, kes suudavad tuua linna juhtimisse uut värskust. Küsimus on selles, kas ja kus sellised jõud peituvad.