Uuest aastast jõustub uus korteriomandi- ja korteriühistuseadus, millega luuakse sunniviisil ühistu kõikidesse kortermajadesse, kus seda veel pole. Üks põhiargument, miks seda on tarvis, on see, et  ühistu olemasolu korral on kõige efektiivsem majandada ja renoveerida eluhooneid, mis vajavad oma vanuse tõttu tahes-tahtmata pidevalt investeeringuid.

Ida-Virumaalgi on kümneid ja kümneid kortermaju, kus ühistut loodud ei ole − seda mitmesugustel põhjustel. Paljud on eelistanud ühisuse vormis majandamist, kus majale on palgatud lihtsalt haldur. Siiani on olemas ka kohti, kus elamuhooldusega tegelevad nõukaaegse majavalitsuse taolised asutused.

Küllap hakatakse nüüdki, kui korteriühistu loomine muutub kohustuslikuks, otsima võimalusi, kuidas leida seadusest auke, mis võimaldaksid senist elukorraldust jätkata.

Üks riskikoht kaasneb kohustuslike ühistutega eelkõige seal, kus kinnisvara väärtus on madal või olematu ning kus on majades hüljatud kortereid. Kes hakkab vastutama nende kulude eest, mis hüljatud korteritega kaasnevad pärast ühistu loomist? Samal ajal kui omanikud on neil olemas, ent keegi ei tea, kust neid otsida. Kohtla-Järve ühistutes tekkis mahajäetud elamispindade tõttu mõned aastad tagasi palju probleeme ning uus seadus võib endaga kaasa tuua veelgi suurema probleemipuntra. Sellele viitas ka õiguskantsler Ülle Madise, kes tõdes, et seadusemuudatus on lähtunud nendest piirkondadest, kus kinnisvaral on väärtus, mujal aga võib see tekitada uusi probleeme.