Kersti Võlu koolituskeskuse tegevdirektor Veera Sibrik andis Ukraina külalistele sütitava ülevaate Ida-Virumaast. "Neid huvitas kõik: meie haridus, tööstus, turism, mitmekultuurilisus," märkis Sibrik. Koolitusfirma omaniku Kersti Võlu sõnul lahkusid ukrainlased säravate silmadega ja sooviga koostööd jätkata. 

Eesti välisministeeriumi toel siinse haridusmaastikuga tutvunud Ukraina pedagooge üllatas, millise isuga meie täiskasvanud õpivad. Ida-Virus veedetud päev algas loengutega ja lõppes seiklusega kaevandusmuuseumis.

Žõtomõri regionaalse instituudi rektor Igor Smagin ütles, et tema juhitud õppeasutus tegeleb õpetajate täienduskoolitusega ning on silmitsi küsimusega, kuidas õpetada õpetajaid nii, et nad ei kaotaks huvi selle elukutse ja lõpuks ka elu vastu.

“Eesti on hariduses Ukrainast ette läinud, mis puudutab nii institutsioone kui seadusandlust, mis seda valdkonda reguleerib. Eestlastelt on palju õppida, et mitte leiutada jalgratast,” rääkis Smagin. Ta hindas väga Eestisse sõidule eelnenud siinsete koolitajate treeninguid Ukrainas, kus õpiti uusi meetodeid, mis teevad täiskasvanuõppe interaktiivsemaks ja elulähedasemaks.

Ukraina haridusjuhtimise ülikooli aserektor Jevgenia Tšernõšova rääkis, et käis esimest korda Eestis 15 aastat tagasi, kui siin valmistati ette Tiigrihüppe programmi. “See üllatas meid tookord väga, et õpetajad pidid hakkama kasutama õppetöös arvuteid. Meil toimus selline hüpe 2000. aastatel, nii et teie kogemused on olnud meile üheselt kasulikud.”

Nõrk koht

Tšernõšova sõnul on praegu Ukraina haridussüsteemi nõrk koht täiskasvanuharidus, nii formaalne täiendus- ja ümberõpe kui vabaharidus.

“Haridusküsimused on aktuaalsed igal ajal, ka sõjaolukorras, sest harimatul ühiskonnal pole ellujäämislootust. Hiljuti võeti meil vastu kõrgharidusseadus, mis annab ülikoolidele rohkem akadeemilist vabadust. See annab võimaluse arenguhüppeks, sest ülikoolid saavad ise otsustada, keda ja kuidas õpetada,” rääkis ta.

Üldhariduskoolides hakkasid Tšernõšova sõnul puhuma uued tuuled 2000. aastal, kui muudeti hindamissüsteemi.

“Varem pandi hindeid kahest viieni, nii et kaks oli negatiivne. Praegu on kasutuses 12palline hindamissüsteem, kus pole ühtegi negatiivset hinnet. Samuti kaotati käitumise hinne. Sellel on minu arvates olnud positiivne mõju, sest lapsed ei karda enam ja neil on rohkem vabadust. Õpetajale on see muidugi keerulisem, sest peab kasutama teisi metoodikaid, millega mõjutada last hirmutamise asemel.”

Rahvaülikoolide ootel

Eestis torkas Tšernõšovale silma täiskasvanute kõrge motivatsioon end täiendada.

“Ma ei tea, mis motiveerib Eesti inimesi pidevalt õppima − pean selle alles välja uurima. Meile avaldasid väga muljet siinsed rahvaülikoolid, mida meil ei ole, samuti kodukandi seltsiliikumine. Tallinna rahvaülikooli külastades olime hämmingus, kui põnevaid kursusi pakutakse kas või rahvuslike traditsioonide säilitamiseks, näiteks rahvariiete valmistamise õpitoad jms. Meie peame sellise mitteformaalse haridussüsteemi alles üles ehitama.”

MTÜ Õppekeskus Tõru koolitaja Erle Tamm ütles, et ukrainlased on Eestis nähtust sama suures vaimustuses nagu eestlased 1990. aastatel Soomet või Rootsit külastades.

Ida-Virumaa päev lülitati Tamme sõnul koolitusprogrammi seetõttu, et saab tõmmata paralleele Ukrainas toimuvaga. “Kui mõelda, et Donbassis on ka suurtööstus, see on kakskeelne ja -meelne piirkond piiri äres, siis siin on palju kokkupuutepunkte,” märkis ta.

Projekti “Ukraina õppivad koolitajad” rahastab Eesti välisministeerium arengu- ja humanitaarabi rahast.