Rahvastiku paiknemises toimuvate suurte muutuste tõttu seisab Eesti lähematel kümnenditel silmitsi vajadusega vaadata põhjalikult üle riigikogu valimiste süsteem. Kõige õigem oleks hoiduda koera saba jupikaupa raiumisest ehk minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale, mis ühendab Eesti ühtseks tervikuks.

Ida-Virumaa kuulus möödunud riigikogu valimistel nende ringkondade hulka, kus jagatavate mandaatide arv vähenes. Kui lähtuda statistikaameti rahvastikuprognoosist, siis jätkub see protsess ka edaspidi, sest elu koondub järjest rohkem pealinna ja selle lähiümbrusse.

Eesti iseseisvuse taastamise järel toimunud esimestel riigikogu valimistel elas Tallinnas ning Harju- ja Raplamaal kokku 34,8%, tänavu 43,8% hääleõiguslikest kodanikest. Kahekümne aasta pärast peaksid seal elama juba pooled Eesti elanikest ja sellega inimeste koondumine sinna ei lõpe. See tähendab, et suuri ümberkorraldusi ringkondades jagatavate mandaatide arvus tuleb teha nii või teisiti.

Ida-Virumaal võib elanike arvu kahanemist küll esialgu kompenseerida Eesti kodakondsusega ehk valimisõiguslike inimeste osakaalu suurenemine, aga see ei muuda üldist trendi.

Nende muutustega on võimalik kohaneda kahel moel. Esiteks jagada järjest ümber ringkondades jagatavate mandaatide arve ja hakata valijatest tühjenevaid ringkondi omavahel kokku liitma, et ebakõlad ei kasvaks liiga suurteks. Sellisel juhul liidetakse Ida- ja Lääne-Virumaa ilmselt juba lähema kümnendi jooksul taas üheks valimisringkonnaks. Teiseks minna kohe üle ühele üleriigilisele valimisringkonnale.

Eelistada võiks viimast, sest üks valimisringkond on tegelikult ainus, mis annaks kõigile valijatele ja kandidaatidele võrdsed võimalused ning häältele tulemuste väljaselgitamisel võrdse kaalu. Praegu sõltub see kõik konkreetsest ringkonnast, seal jagatavate mandaatide arvust, konkurentsi tihedusest ja valimisaktiivsusest. Ühe üleriigilise ringkonna korral sellist ebavõrdsust ei eksisteeriks.

Selline muudatus vastaks kõige paremini ühiskonnas juba toimunud ja jätkuvatele muutustele, tehes riigikogust maapäeva asemel tõelise parlamendi, kus toimub erisuguste poliitiliste ideoloogiate dialoog.

See ei tähenda, et piirkondade esindajad jäävad riigikogust välja ja kogu võim koondub tallinlaste kätte. Iisraeli ja Hollandi praktika näitab, et erakonnad üritavad koostada kandidaatide nimekirjad ühe üleriigilise ringkonna korral siiski regionaalselt tasakaalustatult, et saada hääli kõikjalt. Kuid nende häälte saamiseks tuleb hakata neil ajama siis ka korralikult läbimõeldud regionaalpoliitikat, sest lihtsalt katuserahade jagamisest enam ei piisa.

Kahjuks ei pidanud nelja aasta perspektiivis mõtlevad erakonnad vajalikuks võtta ühele üleriigilisele valimisringkonnale üleminekut valimiste teemaks sel aastal, aga kõigi eelduste kohaselt muutub rahvastiku paiknemine Eestis järgmise kümne aasta jooksul nii palju ja nii kiiresti, et kui see ei kerki tõsiselt juba 2019. aasta valimistel, siis 2023. aasta omadel see kindlasti juhtub.

Selleks, et viia ellu selline radikaalne reform, ei ole vaja isegi muuta praegu kehtivat põhiseadust. Hoopis vastupidi, see võimaldaks senisest tunduvalt paremini järgida põhiseaduse sätet, mille kohaselt riigikogu liikmed valitakse proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Seega võiks saada asi tehtud umbes aastaks 2025.