Euroopa Liit on asunud nimetama asju õigete nimedega. Nimelt ilmus Euroopa Liidu ametlikus teatajas uute sanktsioonide alla minevate inimeste nimekiri. Selles oli ka Vene asekaitseminister Anatoli Antonov, keda EL seostas Vene relvade ja tehnika toimetamisega Ukrainasse.
Ametliku Venemaa järgi pole tema ju Ukrainaga kuidagi seotud, ei sõdi seal ega tarni ka relvastust. Need on head uudised, sest ses mõttes hakkab skisofreeniline maailm või paralleeluniversum otsa saama.
Kuid ositi tungib skisofreeniline maailm peale mujalt. Mida oleksite öelnud aasta tagasi, kui keegi oleks arvanud, et Valgevene president Aleksandr Lukašenka vahendab Minskis vaherahu Ukraina ja separatistide vahel, aga nii, et laua taga on ka Prantsusmaa ja Saksamaa ning Venemaa? Kusjuures, meenutagem taas, Venemaa enda jutu järgi tema seal ei sõdi.
Sündmuste järjekord on lühidalt selline: riigijuhtidest tuleb esimesena Minskis 12. veebruaril avalikkuse ette Venemaa president Vladimir Putin, teatades vaherahust, mõni päev hiljem leiab tema valitsuse asekaitseminister end sanktsioonide alla minevate inimeste nimekirjast süüdistusega Vene relvade tarnimises.
Ei midagi uut päikese all. Kui USAs jõudsid Balkani vaenupooled USA presidendi Bill Clintoni vahendusel lõpuks Daytonis 1995. aastal kokkuleppele verd enam mitte valada, oli üheks rahulepingule allakirjutajaks Bosnia serblaste nimel Slobodan Miloševic. Viimane aga ise jõudis Haagi rahvusvahelisse tribunali 2001. aastal. Miloševic suri vangikongis 2006. aastal.
Euroopa Komisjoni kunagine välissuhete volinik Chris Patten meenutab kohtumist Putiniga ELi-Vene tippkohtumisel Helsingis 1999. aastal. Tippkohtumise ajal tulid teated Groznõi turul paljudest hukkunutest, mille oli põhjustanud Vene vägede rünnak. Putin aga kordas Pattenile ja ELi kõrgele esindajale Javier Solanale, et tegemist oli Tšetšeeni võitlejatest endist tekkinud õnnetusega.
“Me teadsime, et Putin valetas. Tema teadis, et me teadsime, et ta valetas. Ta ei hoolinud sellest sugugi ja me lasime tal sellega pääseda − selle sündmuse ajal ja ikka ja jälle uuesti,” kirjutab Patten oma raamatus “Not Quite the Diplomat. Home Truths about World Affairs” (“Mitte päriselt diplomaat. Karmid tõed maailma asjadest”).
Ja missugune on olukord 16 aastat hiljem? Korduvalt kuuleme Moskva kinnitusi, et Vene väed Ida-Ukrainas ei sõdi. Patten oli juba oma ametiajal isevärki tegelane ses mõttes, et ütles asju, mida tavaliselt diplomaatilise protokolli järgi ütlema ei peaks. Suur enamus ülejäänud lääne poliitikuid armastas aga teeselda ja näidata, et nad mõistavad Venemaad.
Juba on Vene välisministeerium hukka mõistnud Briti kaitseministri Michael Falloni avalduse, mille järgi võtvat Putin järgmisena ette Baltimaad. Säärane avaldus ületavat Vene välisministeeriumi sõnul diplomaatilise eetika piire.
Kuidas peaks selle kõige valguses suhtuma Venemaa ja separatistide allkirjadesse Minski uuel vaherahulepingul? Lääs loodab muidugi sõda vältida ja mõistagi aitaks mingigi rahuaeg sõjas räsida saanud Ukrainat, kas või jõudude koondamiseks ja haavade lakkumiseks.
Ent me nägime, et separatistide allkirjad ei takistanud neid kuidagi Debaltsevet pommitamast. Kõnekäänd ütleb, et kala hakkab mädanema peast. Kui Putin suudab karistamatult läänele valetada juba 16 aastat, siis miks peaksid tema käsilased kuidagi teistmoodi käituma?
Teise maailmasõja traagikast on nii mõnigi autor nentinud, et lisaks kättemaksuhimule võis põhjustada punasõdurite soovi saksa naisi vägistada ka ühe nende bossi Lavrenti Beria vägivaldne käitumine noorte tüdrukute suhtes. Polnud siis imestada, et Beria andis oma alluvatele n-ö vabad käed. Samasuguse paralleeli võibki tõmmata Putiniga.
(Vahe)rahulepingu eelduseks on ikka üldiselt olnud, et sõdivad pooled saavad asjadest aru ühtmoodi. Et mingi armee sai lüüa ja mingi võitis. Ja et need olid ikka rahulepingu poole püüdlevate osapoolte armeed. Praegu selliseid eeldusi ei ole.
Sestap tasub suure ettevaatlikkusega suhtuda Ukraina presidendi Petro Porošenko ettepanekusse saata Ida-Ukrainasse Euroopa Liidu rahuvalvajad. Rahuvalvamise eelduseks on ikka rahu. Vastasel korral näeksime separatistide irvitamist õnnetute rahuvalvajate üle. Seda võib-olla ka kindla eesmärgiga − piirkonnas saaksid rahu valvata üksnes Vene enda rahuvalvajad.
Tagasi jutu algusse − tundub siiski, et Putini valetamisele enam läbi sõrmede ei vaadata. Soome presidendi Juho Kusti Paasikivi kuulus lause “Tõsiasjade tunnistamine on tarkuse algus” maksab eriti hästi Ukraina konflikti puhul. Kuid korrakem taas, et esmalt tuleks jõuda rahuni, sest kannatavad ju täiesti tavalised inimesed, kes ei tahaks tegelikult teha kõrget poliitikat, olgu see siis reaalne või idealistlik.