Neljapäeval Estonia kaevanduses kahe inimese surmaga lõppenud õnnetuse põhjused pole veel ametlikult teada, kuid enamik asjassepuutuvaid ametkondi kaldub uskuma versiooni, et mehed hukkusid gaasimürgituse tõttu.

Ent isegi kui õnnetuse põhjus ekspertiisi käigus lõpuks selgub, jääb õhku küsimusi, millele võib-olla ei leitagi vastust. Aga põhiküsimus on see, kuidas ja miks juhtus niisugune raske õnnetus, ehkki kaevandusettevõte peaks ohutusele pöörama suurt tähelepanu. Vähemalt nii väitis meile ettevõtte juhtkond. Miks ei jõudnud mehed ennast päästa, kui tarvilikud vahendid selleks pidanuks neil olema?

Kuigi me ei tea, mis täpselt juhtus, teame me eelnevate surmajuhtumite puhul kaevandustes, et enamasti on tegemist olnud tööohutusnõuete rikkumisega. Muidugi tuleb mõista seda, et kaevuri töö on tehnika arengule vaatamata siiski üks raskemaid. Juba seetõttu, et töö toimub maa all niiskes ja pimedas, tolmuses ja mürarikkas, aga ka varinguohtlikus keskkonnas. Töövahenditena kasutatakse nii diislikütusel kui elektri jõul töötavaid masinaid, aga ka lõhkeainet.

Kõik see on seotud riskidega, millega tuleb arvestada ja mille eest töötajaid kaitsta. Muidugi on eksimine inimlik ja ka raskest tööst väsinud inimene ei pruugi olla piisavalt tähelepanelik. Ent, nagu räägib tänases Põhjarannikus energeetikute ja kaevurite ametiühingu juht Vladislav Ponjatovski, on üks oluline tegur, mis selliste õnnetuste toimumisele kaasa aitab. Ja see on tükitöö. Ehk siis inimeste töötasu suurus on pandud otsesesse sõltuvusse tehtud töö hulgast. Sellises olukorras, kus töötaja peaeesmärk on oma vahetuse jooksul võimalikult suur töö hulk ära teha, tekibki risk, et kõik ohutusega seotu jääb tagaplaanile. Nii aga ei tohiks sellises riskantses töökeskkonnas, nagu seda on allmaakaevandus,  kunagi olla. Seetõttu peaks kaevandusettevõte kaaluma töökorralduse muutmise otstarbekust.