Ligemale aasta tagasi raporteeris Keskerakond, et 2018. aasta keskpaigast ei pea enam kusagil Eestis maakondlikel liinidel bussisõidu eest piletiraha maksma ja see on oluline samm ääremaastumise vähendamisel.

Kas sellega ka tõepoolest selline mõju kaasneb, on praegu vara hinnata. Küll aga tulevad juba  praegu, mil see tähtaeg suure hooga lähemale tuleb ja peab tegema konkreetseid otsuseid,  ilmsiks järjest uued asjaolud, mis viitavad sellele, et tasuta bussiliiklus pole imerohi.

Positiivne on igal juhul võimuliidu otsus suunata maapiirkondade bussiliiklusesse veel ligikaudu 20 miljonit eurot. Kuid põhimõtteline küsimus on, kas kasutada seda raha tasuta sõidu kompenseerimiseks või püüda selle abil parandada ja tihendada bussiliiklust.

Maakondlikke liine doteerib riik praegugi ja tänu sellele on piletite hinnad enamikule inimestele taskukohased.  Raha kulub tunduvalt vähem kui samu vahemaid oma autoga läbides. Probleem on pigem selles, et bussid käivad harva ja sugugi mitte neil aegadel, mil seda kohalikel elanikel vaja oleks.

Ühest konkreetsest näitest kirjutame ka tänases Põhjarannikus. Jõhvi lähedal Tammikus elavad inimesed peavad takso võtma, kui nad tahavad pärast kella viit õhtul töölt koju sõita. Pühapäeviti ei käi aga bussid sinna üldse.

Muidugi on hajaasustuse alal ja jätkuva elanike arvu vähenemise juures võimatu korraldada nii tihedat bussiliiklust, et see mitu korda päevas iga metsakülani ulatuks. Kui aga riik on nõus panustama lisaraha, siis oleks otstarbekam suunata see olukorra parandamisesse, aga mitte ühest valimislubadusest krampliku kinni pidamise huvides lahendusse, mis olukorda paremaks ei tee. Ka koalitsiooni sees on selle üle käimas põhjalikud vaidlused ja loodetavasti mõistuse hääl võidab.