Kohalike valimiste kampaania on alanud. Rainer Vakra kleebistab Tallinnas vanu autosid, Urmas Klaas teeb Tartus ekskursioone, Reformierakond on − oskuslikult nagu alati − sõnastanud valimiste põhiteemaks kujuneda tõotava küsimuse ning Keskerakond käib esmaspäeva hommikul välja Tallinna linnapeakandidaadi.
Võrreldes 2013. aasta volikogude valimistega on seekord väga palju muutunud − võimalik, et rohkem kui ühelgi eelmisel korral.
Esiteks saab volikogusid olema ligikaudu kolm korda vähem. Mõned uutest omavalitsustest saavad olema väga suured. Esmapilgul võib näida, et suured omavalitsused vähendavad valimisliitude võimalusi, kuid juba praegu on märke, mis osutavad vastupidisele.
Teiseks ja võimalik, et olulisemaks põhjuseks, miks need kohalikud valimised oluliselt teistsuguseks kujunevad, on poliitilise maastiku täielik teisenemine eelmisel aastal. Reformierakond ei olegi enam valitsuses ning Edgar Savisaarest on saanud kohtu alla minev marginaalne keskerakondlane, kellest nädalate kaupa ei kuule midagi. Isamaa ja Res Publica Liidu toetus ei küüni enam üle valimiskünnise, EKRE populaarsus on samas sotsidest suurem.
Reformierakonna sisevalimistel lüüa saanud Kristen Michalile ei tõotanud Tallinna linnapeaks kandideerimine alguses midagi head. Tegemist ei ole just karismaatilise poliitikuga ning Tallinnas valitseva Keskerakonna vastu korruptsiooniteemaga minna oleks Michali enda tausta arvestades olnud keeruline. Eelmisel nädalal näitas Reformierakond aga taas, et neid ei peeta kampaaniasõnumite kujundamisel ilmaasjata Eesti erakondadest kõige osavamateks.
Küsimuse, miks Eesti riik taastoodab venekeelset haridust pakkudes keelepiiri pidi jooksvat eristatust ning sotsiaalset ebaõiglust, püstitas juba palju varem õiguskantsler Ülle Madise. Oli märke, et just Tallinna kontekstis valmistus teemaga välja tulema EKRE, kuid Michal jõudis ette ning − mis veel olulisem − Reformierakonna esituses kõlab avaliku haridussüsteemi lasteaiast alates eestikeelseks tegemise plaan palju tõsiseltvõetavamalt.
Omal moel kasutab Reformierakond ära nende jaoks uudset rolli opositsioonis. Valitsuse juhterakonna vastutus oleks selle ettepaneku lauale panemise teinud keeruliseks, kui mitte võimatuks. Praegu tuleb küll vastata küsimusele, miks ükski Reformierakonna haridusminister varem probleemiga ei tegelnud, kuid see ei ole suur risk. Palju raskem on IRLil, sotsidel või isegi Keskerakonnal põhjendada, miks see halb plaan on.
Täielik õnn tuleks Reformierakonna õuele juhul, kui Keskerakond peaks esmaspäeval teatama, et nende linnapeakandidaat on Mihhail Kõlvart. Siis lendaks venekeelse hariduse teema eriti hästi. On siiski viiteid, et Keskerakond võtab ette kavala vangerduse ning toob kandidaadiks Mailis Repsi, kellest äsja sai kuue lapse ema ning kelle populaarsusel on all presidendivalimistel tehtud üllatavalt hea kampaania vundament.
Olenemata sellest, kelle IRL uueks esimeheks valib, on 2013. aastal Tallinnas tugeva tulemuse teinud erakonna väljavaated väga viletsad. Paljudes suurtes omavalitsustes ei soovi kohalikud IRLi tegelased langevat reitingut arvestades isegi oma nime all välja minna. Tallinnas on nad Vabaerakonda arvestamata ainsad, kelle puhul pole üldse selge, kes võiks nimekirja eesotsas olla.
Ka Vabaerakonna toetus pole algusaegadega võrreldes sama lootustandev ning selles valguses on otsus oma nimekirjaga kohalikel valimistel mitte välja minna lühinägelik. Kõik see meediakajastus, mis teistele erakondadele osaks saab, jookseb nendest puhtalt mööda.
EKRE õngitseb samal ajal nimekirjadesse tuntud nimesid, kelle puudumine on nende kõige nõrgem koht. Paraku suurt tungi poliitikasse kuskilt ei paista ning on suur risk, et kolmanda järgu külalisstaarid midagi peale kuvandi klounistumise kaasa ei too. Samas on just EKREs jätkuvalt näha seda indu ja toonust, mida teistel erakondadel mitu aastat enam ei ole.
Päris kindlalt saab ennustada ühte: võitlus Keskerakonna Tallinna ainuvõimu vääramise nimel paneb proovile Toompea koalitsiooni püsimise. Pealinna korruptiivse prügimajanduse kriitika ning Keskerakonna venemeelse tiiva 9. mai seiklused on vaid esimesed märgid sellest, mis tulemas on.