Iga laps meie riigis on väärtuslik, igal lapsel on õigus turvalisele ning armastusväärsele elule. Ometi on meie ühiskonnas palju lapsi, kes on jäänud vanemliku hoolitsuseta.

Igaühel neist lastest on oma elukogemus, oma lugu. Puutudes iga päev kokku asenduskodus elavate lastega ja kuuldes nende lugusid, on väga raske mõista, miks on elu olnud nende vastu nii karm ja ebaõiglane. Laps armastab oma vanemaid alati siiralt, ta püüab neile andestada ja neid mõista. Kuid on hetki, kogemusi ja mälestusi, mida ükski laps ei peaks kunagi püüdma oma vanematele andestada ega oma elus kogema.

On lapsi, kes tulevad asenduskodusse võimetuna rääkima ja oma tundeid väljendama, ning kuna nad ei suuda oma valust kõnelda, muutuvad nad sageli ka ise vägivaldseks, nii teiste kui enda vastu. On palju lapsi, kes käituvad ennasthävitavalt, kuna nad ei suuda oma elu ja iseennast väärtustada ega hinnata.

“Katkised hinged”

Olen oma töö tõttu tihti kokku puutunud küsimusega, kuidas on üldse võimalik neid lapsi aidata. Olen alati vastanud kindla veendumusega, et need lapsed ei vaja meie haletsust, sest see ei leevenda nende valu. Nad vajavad professionaalset abi ja tuge igapäevaelus.

Minu töökogemus näitab, et aitamisprotsess eeldab täielikku pühendumist ja suurt koostööd mitmesuguste spetsialistidega. Tegevusse tuleb kaasata lasteaia- ja kooliõpetajad, terapeudid, psühholoogid ning vajaduse korral ka psühhiaatrid.

Keeruliseks teeb selle töö organiseerimise aga asjaolu, et kogu abi peab jõudma lapseni tema igapäevaelu loomuliku osana eesmärgiga võimalikult vähe häirida lapse argitoimetusi. Oma kogemuse põhjal saan väita, et parimaid tulemusi on võimalik saavutada, kui lapsega tegeldakse tema koduses keskkonnas.

Sellise lapsest lähtuva ning tema mugavust arvestava toe pakkumine ei ole igale asenduskodule alati jõukohane. Selleks on SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefond ellu kutsunud kampaania “Katkised hinged”, mille eesmärk on toetada asenduskodudes kasvavate laste täiendava terapeutilise abi saamist erialaspetsialistidelt. Tudulinna asenduskodu on üks neist, kes selle kampaania raames lastefondilt tuge saab.

Lastefondi ja tema annetajate toel tegelevad meie lastega asenduskodus kohapeal regulaarselt nii füsioterapeut, eripedagoog kui tegevusterapeut. Nende järjepidev tugi võimaldab meil potentsiaalsete kriisisituatsioonide korral tegutseda kohe ja kiiresti.

Minevikuga sõbraks

Just mitmesuguste kriisiolukordade lahendamisel olen mõistnud, et asenduskodus kasvavatel lastel on olemas tugev tahtejõud, kuid tihti jääb neil puudu oskustest oma tunnete ja mõtetega hakkamasaamisel. Eelkõige puudub neil oskus toime tulla oma negatiivsete tunnetega, kuid tihti ei oska nad ka hinnata tekkinud lähedussuhete olulisust.

Kui lapsel on olemas suur soov omada parimat sõpra, kuid tal puudub oskus oma kaaslast väärtustada ja hoida, siis on äärmiselt keeruline luua hästi toimivat sõprussuhet.

Oma tööga seonduvalt olen kohtunud paljude inimestega, kes soovivad asenduskodus elavaid lapsi aidata, kes on valmis neid lapsi armastama ja neid elus toetama, kuid tunnevad, et laps ise ehitaks enda ette justkui müüri, et pakutavat abi ja armastust vastu mitte võtta. Seetõttu võib tekkida olukord, kus need head inimesed on valmis pakkuma lapsele uut kodu ja perekonda, kuid laps ei ole valmis seda vastu võtma.

Kui me ehitame maja, siis on kogu ehituse õnnestumiseks vaja luua majale korralik ja tugev vundament, millele maja saaks toetuda nii vihma kui tugeva tuule korral. Nii nagu maja vajab vundamenti, vajab inimene oma eluga toime tulemiseks kindlat alust, millele rasketel hetkedel toetuda. Selleks, et seda alust ehitada, vajab iga täiskasvanud inimene ja ka laps eelkõige sisemist tasakaalu.

Vanemliku hooleta jäänud lapse hinges valitseb selle asemel aga segadus, minevikus toimunud sündmused ja kogemused on jätnud talle sügavad hingehaavad. Neil teemadel asenduskodu töötajate liidu juhi Meelis Kukega rääkides jäi mulle hästi meelde tema öeldud lause: “Lapsed peavad saama oma minevikuga sõbraks, nad peavad enda sees sõlmima minevikuga rahu.”

Hingeline tasakaal

Olen seisukohal, et vanemliku hooleta jäänud lapse professionaalse ja järjepideva psühholoogilise toetamisega loome aluse lapse edukaks iseseisvumiseks tulevikus. Ühelt poolt aitab teraapia luua lapses hingelise tasakaalu ning teisalt aitavad teraapilised tegevused märgata lapse tugevaid külgi ja oskusi ning neid edasi arendada.

Vanemliku hoolitsuseta jäänud lapsele teraapia pakkumine aitab eelkõige last ennast, kuid ka kõiki temaga kokku puutuvaid inimesi, olgu need siis asenduskodu töötajad, sõbrad ja koolikaaslased või tulevikus ka tema perekonnaliikmed ja töökaaslased.

Olen veendunud, et järjepidev teraapia aitab lapsel kasvada täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks. See on aluseks, et laps, kel puudub positiivne kogemus oma lapsepõlvest, saaks ning suudaks pakkuda õnnelikku lapsepõlve oma lastele ja lastelastele.

Vanemliku hoolitsuseta jäänud laps kasvab nende inimeste südamesse, kes temaga iga päev tegelevad, lapsele pakutav abi teraapiana loob aga aluse, et ta suudaks tulevikus ka ise oma südames leida ruumi talle olulistele inimest