Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liiget ning Euroopa Liidu asjade komisjoni esimeest Kalle Pallingut tabas nädala alguses ebameeldiv üllatus. Postimehes ilmus pikk lugu, mis jutustas tema lemmikteemast − “jagamismajandusest” − piinlikus võtmes.

Nimelt oli ajakirjanik uurinud Pallingu initsiatiivil riigikogu menetlusse jõudnud ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu failide metainfot. Tavaline arvutikasutaja ei oska seda vaadata ning tal ei ole ka enamasti põhjust. Nimetatud juhul selgus aga, et mitte ainult polnud rahvusvahelise taksofirma Uber lobistid Pallingut veennud neile kasulikku seadusemuudatust läbi suruma, vaid sõna otseses mõttes eelnõu teksti ka valmis kirjutanud.

Failidest ilmnes, et ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu loojad on olnud Soraineni advokaadibüroo vandeadvokaat Mihkel Miidla ja Uberi suhteid Eestis korraldav Andreas Kaju.

Lobisti poolt kliendi soovide alusel ette valmistatud eelnõu jõudis Reformierakonna fraktsiooni liikme vahendusel riigikogu menetlusse, ilma et seda oleks kooskõlastatud ühegi asjasse puutuva osapoolega.

Faktidega silmitsi seatud Palling ei eitanud, kes eelnõu valmis tegid. “Seadusloome nii õhukeses riigis on selline, nagu ta on,” selgitas ta Postimehele, kuidas Uberi eelnõu sündis. “Põhjus, miks mina selle siit alustasin, on see, et läbi majandusministeeriumi oleks eelnõu tulnud 1,5 aastat.”

Ning kuigi tegelikult peaks analüüsima ka seda, kuidas on võimalik, et peaministri erakonna vaata et ainus silmapaistev uus initsiatiiv ettevõtluskeskkonna vallas seisneb sisuliselt ühele ülemaailmsele suurettevõttele soodustingimuste loomises, tahan ma siiski rääkida vähemalt sama olulisest asjast. Pallingul on nimelt põhimõtteliselt õigus.

Seadusloomega on Eesti “õhukeses riigis” tõepoolest asjad nii nirud. Pallingul olid küll omad põhjused lobisti abi kasutamiseks, aga tegelikult on samasuguses olukorras iga üksik riigikogu liige − isegi olenemata sellest, kas ta kuulub valitsuskoalitsiooni või opositsiooni.

Kui eelnõu või võrreldav algatus pole riigikogu menetlusse jõudnud mõne ministeeriumi ja valitsuse abiga, siis peab saadik või paremal juhul fraktsioon selle koostamise tööga üksi hakkama saama. Fraktsioonil on küll loetud arv nõunikke ja tehnilisi töötajaid, kuid nemad on üldjuhul niigi väga koormatud, ning mis saab siis, kui initsiatiiviga soovib välja tulla rahvasaadik enda nimel? Siis tavaliselt kas ei saa midagi või võimaluse korral leitakse keegi väljastpoolt parlamenti, kes on huvitatud vajaliku töö ärategemisest.

Eesti on jätkuvalt üks kahest Euroopa Liidu riigist, kus parlamendi liikmel pole ühtegi abi, nõunikku või muud tugipersonali ega ka eelarvet nende palkamiseks. Ilmselt on paljud selle üle lausa uhked, riigikogu liikmed ise aga ei ole pärast 2009. aastat enam julgust leidnud, et jabura olukorra muutmise ettepanekutega välja tulla.

Olen sellest ka varem kirjutanud, kuid kordan üle: Eestis on küll põhiseaduse järgi parlamentaarne demokraatia, kuid rahva valitud riigikogu liikme võimalused võimu teostada on peaaegu olematud, võrreldes formaalselt parlamendi kontrollitava valitsuse ehk täitevvõimu liikmetega. Poliitik, kes on jõudnud ministri kabinetti koos selle juurde kuuluvate nõunike, sekretäride, abide ning kogu ministeeriumi ametnikega, teab väga hästi, et riigikokku “tagasi kukkudes” ootavad teda piltlikult öeldes üksnes personaalsed kirjatarbed. Kindlasti on sel teadmisel oma roll selles, et riigikogu “tagapinklaste” profiil iga koosseisuga kuulekamaks kujuneb.

Aga praegu on avanemas haruldane võimaluste aken. 18 aastat võimul olnud Reformierakond peab siirduma opositsiooni. Hulk nõunikke ja “juhtmeid” kaotab töö ning riigikogu pinkidele maandub hulk endisi ministreid, kes pole kunagi oma elus valitsuskoalitsioonist väljaspool olnud. Pole enam ametnike tuge, pole enam autojuhti ega assistenti. Varsti näeme Jürgen Ligi esmaspäevase “vaba mikrofoni” ajal tühjale riigikogu saalile kõnet pidamas.

Samas mäletavad opositsioonis olemist väga hästi Keskerakonna ning üsna hästi sotside ja IRLi fraktsioonide liikmed. Oleks ülimalt mõistlik, kui tekiks parteideülene konsensus riigikogu liikmele mingisugustegi valijate huvide sisuliseks esindamiseks vajalike võimaluste loomise suhtes. Ka Kalle Palling saaks soovi korral “jagamismajanduse” asja väärikamal viisil edasi ajada.