Hakkas huvitama, kust üldse pärineb see väidetav traditsioon, et uuele valitsusele antakse sada kriitikavaba päeva. Saja esimesel siis kõige eest täie rauaga.
Ei leidnud. Muudkui pillub ette Napoleoni sada, mis Waterloos hävitava kriitikatulega lõpule jõudsid. Mingi järjekordne väljamõeldis… või ollakse ise lihtsalt käpard. Pole raske leppida.
Kunagi veel teismeline aastat tagasi sest isegi peeti kinni. Vähemalt peeti uhkeks kuulutada: sellele valitsusele sadat päeva ei anta. Kuulgu kohe, et rumalad ja väheandekad. Vist niimoodi komme unarule jäi. Teisalt, Reform oli nii pikalt võimul, et mis seal mängida, meeskond jäi ju samaks, ainult mängijaid vahetati, mis seal teeselda, nagu oleks tegu uue valitsusega.
Siiani veider mõelda, et üle eiteamitme aja polegi Reform. Ongi sihuke veider aasta, kus elu teeb aga jõnkse ja jonkse, nii üleilmselt kui meie mudasel karjamaal. Kokkuvõtlikult Brexit ja teised väiksemad sündmused. Liigaastad pididki segadusi täis olema. Inimesed teevad tükke, on liimist lahti, kätsatavad üksteise peale kavatsematagi, viskavad nurka seda, mis kindel tundus olevat.
Ime siis, et uus valitsus kohe saama hakkas. Keskerakond peaks muidugi harjunud olema. Kõiges süüdiolekus igavene auväärne hõbe, kuld teadupärast Putini käes. Neli aastaaega ja rahvusvaheline terrorism, demokraatia viis igavest vaenlast.
Eks see valitsus vähe imelik ole. Üks erakond ja kaks Martin Helme õela keele järgi: riigikogu abiratast. Miks sihukestega kampa mindi, ah, eks ole veidramaid kooslusi nähtud, aga miks nende mittemidagiütlevuste suhtes nii vastutulelik oldi, võrdseks peeti, kisub enam kui veidraks. Aga seda teemat lahaku juba teised.
Imelik on, et valitsus marssis ise orki. Hakates kohe rabelema. Midagi tegema. Maksudega mängima. Abikaasade ühisdeklaratsioon, vingugaasimaks, maksuvaba miinimum, igasugu muud nipet-näpet. Nagu tahaks hõigata, et küll me jälle tegime vahva eelarve. Mu teada küll hakatakse uut eelarvet väga ammu koostama, aga mis mina ka tean. Loomulikult tekitab segadust. See arusaamatust. Arusaamatus pahameelt. Jüri Ratasele püütakse juba nõmedaid hüüdnimesid külge panna. Ei ütle. Nimekaim ikkagi.
Müütilist sadat päeva võiks ju teiselt poolt ka vaadata. Aja võtmisena. Ühe sõbraga juhtus kord selline lugu, et poiss pööras vähe ära. Läks, kandideeris tippjuhiks. Küsitud siis vestlusel, et mis kõigepealt teed. Sõber ausa inimesena: esimesed kolm kuud mitte midagi. Kohkutud ära, on´s see eesti mehe vastus. Aga mees ei löönud verest välja, seletas: kõigepealt ma vaatan, mismoodi asjad seni on käinud. Kuidas jooned jooksevad, kes kellega käib, kes mida teeb, mida tegema peaks. Kui pilt hakkab tulema, tasapisi, pisitasa läheb tippjuhtimiseks.
Üllatuslikult saigi koha. Kuigi täiesti õiget juttu ajas. Ainult totakad revolutsionäärid kargavad kohe oma nägemust kehtestama, viskavad kõik üle parda, sest nende käes on Tõde… ja sanitarid pole veel märganud.
Samamoodi, eriti kuna Kesk pole aastaid valitsuses olnud, võinuks sadat päeva kasutada orienteerumiseks. Mitte niipalju riigikogus, aga oma ministeeriumide ja vabariiki tegelikult juhtivate ametnikega tutvumiseks. Kes kellega käib, kes kellele tegelikult töötab, mida keegi tegelikult tegema peaks. Ja tasapisi, pisitasa. Viidates, kui niinimetatud rahvas ahastab, et miks tööd ei tehta, sajale päevale.
Aga eks igaüks ise teab.