Riigikogu liikmetele abide palkamise mõte ei ole esile kerkinud esimest korda. Teema oli esil ka umbes kümme aastat tagasi, kuid siis tõmbas sellele kriipsu peale masu ja vajadus riigieelarve kulusid kärpida.
Olin abide palkamise mõtte vastu toona ja olen ka nüüd, sest meie praeguse kultuuri juures tähendaks see mitte niivõrd sisulisi, kuivõrd erakonnapoliitilisi ametikohti ehk toiduahela laienemist. Moraalselt saaks sellist sammu õigustada üksnes siis, kui erakondade ülemäärast rahastamist riigieelarvest jõuliselt koomale tõmmatakse.
Probleemid riigikogu liikmete toetamise ja riigikogu rolliga on samas siiski teravad. Sedamööda, kuidas on Eestis tugevnenud täitevvõim ja erakonnad, on riigikogu roll jäänud järk-järgult nõrgemaks. Kui püüda seda probleemi lahendada raha abil, siis tuleks alustada olemasoleva raha paremast kasutamisest. Üksnes mainet kahjustavate kuluhüvitiste olulise kärpimise arvelt on võimalik tugevdada nii riigikogu komisjonide kui fraktsioonide abipersonali.
Loodan, et Eerik-Niiles Kross ei mõelnud oma ettepanekut tehes sellele, kuidas leida uus töö inimestele, kes Reformierakonna valitsusest välja langemisega senise parteitöö kaotavad. Minu teada tiirles Krossi mõte riigikogu kuluaarides juba hulk aega enne Rõivase valitsuse langemist.
Muuseas olen ühte ligilähedast poliitnõunike ümbermehitamist riigikogu juurde juba näinud. See juhtus siis, kui Juhan Partsi valitsus 2005. aastal langes. Res Publica eestvõttel jagati fraktsioonidele nõunike palkamiseks mõeldud raha ümber nõnda, et suuremad fraktsioonid saaksid senisest veel rohkem nõunikke ja väiksemad veel vähem. Selline kord kehtib tänini.
Pole kahtlust, et kaheksaliikmeline Vabaerakonna fraktsioon riigikogus on oma väheste abilistega suutnud opositsioonis töötada ja poliitikateemadega kaasas käia. Me pole kolm ja pool korda suuremast ning rahaliselt paremini varustatud Keskerakonna fraktsioonist sammugi maha jäänud sel lihtsal põhjusel, et oleme olnud töökad. Fraktsioon koosneb motiveeritud inimestest, kes tulevad oma tööga toime.
Ebaõigluse tunne jääb mõnevõrra siiski hinge, sest personaliraha jaotus fraktsioonide vahel on kõike muud kui õiglane. Viimati lubas selle probleemiga tegelda riigikogu aseesimees Jüri Ratas, keda Vabaerakond aseesimehe valimisel toetas. Kahjuks mõtles ka tema ligilähedaselt nii, nagu Eerik-Niiles Kross praegu mõtleb, ehk nähes lahendust lisaraha leidmises. Ei, see pole kaugeltki meie eesmärk, hoopis olemasolev raha kuluhüvitistele ja suurte fraktsioonide personalile on pillav ning ülemäärane. Selle peale leidis Jüri Ratas muidugi, et seda ei mõistaks tema fraktsioon.
Kutsun kõiki edaspidi komplekteerima valimisnimekirju nii, et riigikokku jõuaksid oma tööga iseseisvalt hakkama saavad inimesed, kellest vajaduse korral saaksid ministrid. Riigikogu rolli tõstmine peaks algama töökultuurist, aga ka kodu- ja töökorra seaduse ülevaatamisest, millest on korduvalt kõnelnud Jüri Adams.
Kui aga alustatakse abide palkamisest, siis saadakse veel rohkem parteilisi toiduahelaid ning rumalusest tingitud mainekahju. Erakonnad peaksid rohkem mõtlema sellele, millise kvaliteediga inimesed neid esindavad. Kindlasti ei tohi maha võtta ka alustavate riigikogu liikmete motivatsiooni, surudes nad kohe niinimetatud kummitempli staatusesse.