Venekeelsetes gümnaasiumides osalisele eestikeelsele õppele ülemineku üle on poliitikud vaielnud  sellest ajast, kui üleminek 2011. aastal toimus. Õigemini algasid need vaidlused palju varem, sest plaane vene koolides eestikeelsele õppele minna peeti haridusministeeriumis juba 1990ndatel. Neid tähtaegu lükati mitmel korral peamiselt poliitilistel põhjustel edasi, kuni lõpuks ära tehti.

Sotsiaaldemokraat Jevgeni Ossiovski tegeles vene koolide teemaga juba enne seda, kui ta mullu kevadel haridusministriks sai. Üheks põhjuseks kindlasti ka tema vene päritolu, teisalt on ju paljudel poliitikutel niinimetatud oma teema, mis tagab neile osa valijaskonna poolehoiu. Selle üle võib vaielda, kas venekeelse gümnaasiumiõppe aktuaalsus avalikus debatis on lähenevate valimistega seotud või ei, kuid igal juhul tuleb tunnistada, et Eesti riik seisab juba aastaid silmitsi probleemiga, millega pole suutnud kuigi edukalt toime tulla. Ja see on vene koolide õpilaste puudulik riigikeele oskus.

Ossinovski väidab, et reformi alustati valest otsast, pannes vene gümnaasiumiõpilased osa aineid eesti keeles õppima, samal ajal kui vajakajäämised saavad alguse põhikoolist. Kõike seda vaadates tekib üha rohkem tunne, et riigil, kavandades mitmesuguseid reforme hariduses, ei ole tegelikult olnud selget pilti sellest, mis meie üldhariduskoolides toimub. Kui koolide võimekuse peamiseks ja ainsaks mõõdupuuks on riigieksamite tulemused, siis ongi raske saada selget pilti, kui erinev on tegelikult tase meie koolides, eriti põhikoolis, mis on tegelikult väga oluline noorte õpivõime arendamisel ning baasteadmiste omandamisel.

Järgmisena kavandab riik samasugust reformi läbi viia meie kutseõppeasutustes. Pole saladus, et kutseõppesse siirdub üldhariduskoolidest väga palju neid noori, kellel on olnud õpiraskusi. On kaheldav, et see reform saab olema edukas, kui eesti keele õpetamise tase venekeelsetes üldhariduskoolides ei kasva.