Darwini auhinda antakse välja juba mitukümmend aastat. Kellele ja mille eest, seda saab täpsemalt uurida internetis guugeldades.
Tooksin siikohal välja vaid ühe näite: sellele auhinnale võib kandideerida mingi märkimisväärse rumaluse korda saatnud inimene. 1998. aastal levis internetis kulutulena lugu sakslasest loomaaiatöötajast, kes andis kõhukinnisuse käes vaevelnud elevandile suure doosi kõhulahtistit ning püüdis seejärel talle klistiiri teha. Väljaheide oli nii tohutu jõuga, et lükkas töölise pikali. Kukkudes lõi ta pea ära, kaotas teadvuse ja uppus lõpuks elevandi väljaheidetesse.
Selge see, et tegu on anekdoodiga. Tegelik juhtum aga leidis aset 1982. aastal. Endine veoautojuht Larry Walters otsustas täita oma ammuse unistuse lennata. Raha lennuki ostmiseks tal ilmselt polnud, seepärast sidus ta oma tugitooli külge 45 geeliga täidetud meteoõhupalli. Waltersil olid kaasas portatiivne raadiojaam, õlu, võileivad ja pumppüss. Ta tahtis tõusta 10 meetri kõrgusele, ent oli pallide mahtu valesti hinnanud: niipea, kui ta oli ankruköie läbi lõiganud, tõusis ta 4800 meetri kõrgusele. Tema lend kestis 14 tundi! Jätkem peensused kõrvale. Maandumise ajal jäid õhupallid elektriliinidesse kinni ja tekitasid lühise, mille tagajärjel jäi kogu piirkond elektrita. Maapinnal ootasid Waltersit ees 1500 dollari suurune trahv, auhind rekordilise lennu eest sellist tüüpi õhupallidega ning muidugi mõista virtuaalne (st rahalise preemiata) Darwini auhind.
Ehkki eespool kirjeldatud olukorrad võivad naljakad tunduda, tehti kõiki neid lollusi õilsa eesmärgiga. Meie elus aga on kõik sootuks tõsisem. Ning käimasoleva haldusterritoriaalse reformi tuuma on samuti keerulisem mõista.
Rõhutan juba mitmendat korda, et ma olen reformi tuline pooldaja − reformiks on aeg tõepoolest küps. Küsimus on muus: kuidas ja mis eesmärgil seda reformi läbi viiakse? Ja mida see inimestele tegelikult annab?
Loitsimine stiilis “suurel omavalitsusel on rohkem võimalusi” enamikule kainelt mõtlevatele inimestele ei mõju. Sest miks peaksid 3500 ja isegi 4800 elanikuga valdadel olema väiksemad võimalused heaolu saavutada kui 5000 elanikuga omavalitsustel?
Seejuures ei ole ma kohalike omavalitsuste tugevdamise vastu − mõned neist on tõepoolest teovõimelise omavalitsuse paroodia. Ent meil on palju selliseid omavalitsusi, mis on rohkem kui kahe aastakümnega oma teovõimelisust tõestanud ning millel on olemas kogu vajalik taristu. Milleks paisutada neid selle maagilise 5000ni? Seadusele viitamine ei ole samuti päris kohane. Esiteks teevad seadusi inimesed, kellele on omane eksimine, teiseks võetakse mõningad seadused kahjuks vastu poliitilise konjunktuuri mõju all ning kolmandaks ei saa seadused aja nõudmisi arvesse võtmata jätta.
Nüüd sellest, milline mõju on elanike arvul inimeste heaolule. Võtame näiteks Luksemburgi, kus elab üle poole miljoni inimese, riigi territoorium aga on üle 20 (!) korra Eesti omast väiksem. Luksemburg kuulub mitmetesse rahvusvahelistesse majandus-, poliitilistesse ja sõjalistesse liitudesse ning see eeldab muidugi märkimisväärseid riiklikke kulutusi, mis ei ole suunatud riigi sisevajadustele.
Luksemburg on jagatud kolmeks haldusringkonnaks. Need omakorda jagunevad 12 kantoniks, mis koosnevad 105 kommuunist (meie kohalike omavalitsuste analoog), kus elanikke on kohati veidi üle 1000 inimese. Samas on sisekogutoodang ühe elaniku kohta Luksemburgis üle kolme korra kõrgem kui Saksamaal − ja Saksamaad vaeseks riigiks nimetada küll ei saa.
Ent naaskem oma koduste asjade juurde. Reformi on väga vaja. Mida rohkem isiklikku vastutust, seda efektiivsemalt aetakse asju, nagu näitab muu hulgas ka välismaa praktika. Paljud panid suuri lootusi sellele, et reformi käigus määratakse täpsemalt kindlaks näiteks külavanema staatus, volitused ja võimalused, ehitatakse konkreetsemalt üles kohalike omavalitsuste ja riigi vahelised partnerlussuhted, hakatakse senisest paremini arvesse võtma regionaalseid eripärasid jne.
Kõige imekspandavam seejuures on see, et esmapilgul leppimatud vastased, kellena reformarid ja keskerakondlased end kujutavad, näitavad “revolutsioonilise” reformi elluviimise suhtes üles täielikku üksmeelt. Minu meelest on see selgitatav sellega, et käimas on kohaliku võimu tähtsuse vähendamine: nii riiklike kui ka kohalike probleemide lahendamise võti peab asuma eranditult Tallinnas. Seesama eesmärk (õilsal ettekäändel halduskulusid kokku hoida) on ka maavalitsuste likvideerimisel: kohalikud omavalitsused hakkavad asju otse ministeeriumidega ajama, aga Ida-Virumaa ja ka kõik teised maakonnad muutuvad lihtsalt geograafilisteks mõisteteks.
Kui valitsus võtab inimeste aprillis välja öeldud arvamusest hoolimata lõpuks ikkagi vastu sellise otsuse, nagu ta ise õigeks peab, siis pole mingist demokraatiast siin juttugi. Meil aga puhutakse piltlikult öeldes täis üha uusi õhupalle ning suurendatakse kõhulahtisti doose. Reformi käigu kriitiline analüüsimine ja mõningate otsuste uuesti läbi vaatamine ei näita sugugi valitsuse nõrkust, vaid vastupidi − kõnelevad tema arukusest. Kas võimudel jätkub mehisust käima pandud hooratas peatada?