Jõhvi volikogu praeguse koosseisu viimaseid peamurdmist nõudvaid ülesandeid on jõuda seisukohale, kas anda oma roheline tuli kesklinna vana kultuurimaja lammutamiseks või mitte.

Puhtalt emotsiooni pealt mõeldes oleks endise uhke kultuurimaja maatasa tegemine selleks, et teha ruumi ühele järjekordsele toidupoe karphoonele, üks nurjatu tegu. Seda enam, et paljudel vanematel inimestel on selle majaga seotud ka hulganisti kauneid mälestusi nii seal toimunud kontsertidest, etendustest kui ka tantsuõhtutest.

Aga tõsiasi on, et nostalgia aurudega hoonet ülal ei pea. Tõsiseltvõetavaid ideid, mida selle majaga peale hakata, pole viimaste aastate jooksul, pärast seda kui Viru maakohus uude kohtumajja kolis ja riik selle maja maha müüs, pinnale kerkinud. Ühe eelseisvatel valimistel kandideerija mõtted teha sinna õnnepalee või meremuuseum hõljuvad pilvedest pisut kõrgemates sfäärides.

Nii ongi selle hoonega justkui nokk kinni ja saba lahti. Lammutada oleks kahju, aga valla jaoks pole ka mõistlik see hoone Jõhvi maksumaksjate raha eest eraomanikult tagasi osta, kulutada kõvasti raha remondiks ja seejärel tekitada eelarvesse veel üks püsiv kuluartikkel selle hoone kommunaalkulude tasumiseks. Mille nimel?

Küll aga saaks volikogu tulevase uue hoone suhtes seada mõistlikke nõudeid, et linna üha peatänava äärde ei kerkiks ilmetu karp, vaid tänapäevane  ja linnamiljöösse hästi sobiv hoone.