Kui Jõhvi Keskväljakut 2003. aastal ümber ehitama hakati, tundus, et linn saab endale midagi täiesti hiilgavat ja enneolematut kompensatsiooniks kesklinna kerkinud kaubanduskeskuse Tsentraal eest, mille arhitektuurilised plussid jäidki ilmnemata. Autod pidid peituma maa-alusesse parklasse ning Keskväljak jääma jalakäijate päralt. Ent viperused algasid juba ehitusest peale.

Kui selgus, et punaste tänavakividega platsi katta ei saa, otsustati värvida betooni. Selleks lisati betoonisegule punast pigmenti. Ent seda sai liiga palju ning pigment hakkas kihistuma ning ei kivistunud segusse. Mis tähendas, et värv hakkas tükkidena ära tulema.

Et toonasel arendajal oli aga kindel idee kinkida linnarahvale punane väljak, katsetati Eestis täiesti uudset Hollandi tehnoloogiat, mille järgi kaeti väljak spetsiaalse kattega. Nagu tagantjärele selgus, oli seegi ebaõnn, sest selline kate meie kliimasse ei sobi ning ta hakkas lagunema, protsessile on aastatega kaasa aidanud autode naastrehvid, mida Hollandis teatavasti ei kasutata.

Kui Keskväljaku renoveerimine pandi Jõhvi promenaadi projekti osaks, tekkis lootus, et maakonnakeskus saab endale lõpuks väärilise väljaku. Ent võta näpust: kuna raha jäi väheks, lõigati see projektist välja. Ja nii ongi linna peaväljak jäänud kurvalt oma edasist saatust ootama. Seda viimast omanik paremuse poole tõugata pole siiani tahtnud. Selge see, tegu on ju puhta kuluga, mis firmale otseselt mingit raha sisse ei too.

Aga miks see üldse tähtis on? Igal korralikul linnal peab olema oma keskpunkt ja süda, kuhu rahvas saab koguneda pidutsema või kus saab tähistada linnale olulisi tähtpäevi. Ja Jõhvi puhul on tegu ikkagi maakonnakeskusega. Nii et vallavalitsus peaks olema siin üsna järjekindel. Mis sest, et kolis ise selle platsi äärest aasta tagasi ära.