Hea märk on, et eelmise aasta jooksul vähenes töötute arv Ida-Virumaal ligikaudu 700 inimese võrra. Kui viimase kriisi kõige keerukamatel aegadel ulatus registreeritud töötuse tase maakonnas 13 protsendini, siis nüüdseks on see kukkunud alla kümne.

Kui Ida-Virumaa oli tööpuuduse näitajate poolest maakondade arvestuses kaljukindlalt viimane, siis nüüdseks on selles pingereas, mille lõpus olemise üle uhkust keegi ei tunne, talle väga lähedale jõudnud Põlvamaa ja Valgamaa. Ilmselt lähikuude jooksul saab Ida-Virumaa kellelegi üle anda punase laterna, mille hoidmisest on käsi juba ammu krambis.

Ent siinkohal saavad head uudised ka otsa. Üle 6000 töötu on Ida-Virumaa jaoks ikkagi endiselt väga palju ja Eesti keskmise töötuse määrani − 4,8 protsenti − on veel väga pikk tee minna. Tõsiasi on, et iga viies Eesti töötu elab Ida-Virumaal.

Halb on seegi, et eelmise aastaga sai otsa ka valitsuse 2016. aastal kehtestatud eritoetus Ida-Virumaal töökohti loovatele ettevõtjatele. Selle abil õnnestus tööle saada ligikaudu 700 inimesel. Praegu on sotsiaalministeerium välja töötamas uut toetuste süsteemi. Loodetavasti ei lükku selle rakendamine esialgu planeeritud 1. septembrist kaugemasse tulevikku, nagu mitmete algatustega pahatihti kipub minema.

Arusaamatu on siiski, miks tõmmati ühele toimivale ja väidetavalt end õigustanud meetmele praegu kriips peale. Ida-Viru tööpuuduse probleem pole veel sugugi lahendatud. Poolel teel ei tohiks peatuda ning kuidagi ei tule kasuks ka vahepealne paus, kus üks toetusmeede enam ei kehti ja uut veel pole.