Olga Rabkinal on väga hea meel, et tema vanemate maalid Kohtla-Järve muuseumi jäävad. 

Põlevkivimuuseumi arvukad ja mõnikord ka ootamatud säilikud ärgitasid töötajaid ette valmistama ja avama uue kunstiväljapaneku. Nimi “Kaevurid” räägib ise enda eest ja see on suurepärane kingitus järgmise aasta tähtpäevadeks: põlevkivitööstus saab saja-aastaseks, Kohtla-Järve linn seitsmekümneseks ja põlevkivimuuseum viiekümneseks. 21. maist on näitus kõigile avatud.

Põlevkivimuuseumi direktor Ainar Varinurm on ikka veel hämmeldunud: kuidas ta suutis koos muuseumi kolme naistöötajaga õigupoolest ainult nädalaga välja panna nii suure ekspositsiooni  − mitukümmend maali, millest paljud muljet avaldavates mõõtmetes. Kuid suutsid ja jõudsid, nüüd on nad valmis külalisi üllatama mitte ainult eelmise sajandi keskpaiga kõrge kunstiga, vaid ka haaravate lugudega nende kaevuritööd illustreerivate piltide valmimisest ja kunstiteoste autorite elust.

“Esimest ekspositsiooni plaanisime näidata umbes aasta, kuid huvi oli nii suur, et hoidsime seda muutumatult kuus aastat väljas,” rõhutas Varinurm. “Nüüd võtsime hoidlatest teised tööd välja, kuid suurem osa praegusest näitusest toodi eelmisel aastal Peterburist, pildid andsid muuseumile nende autori, tuntud kunstniku, Peterburi kunstnike liidu liikme Maria Dobrina sugulased. 1960. aastatel töötas ta Kohtla-Järvel ja maalis palju kaevandusi. Muuseumis juba oli 17 tema tööd, “Vagonetilükkaja Katjal” oli isegi au olla väljas KUMUs temaatilisel näitusel “Nõukogude naine”. Kui ma 2009. aastal esimest korda Peterburi sõitsin ja nägin töid, mida meile anda taheti, hakkasin ma rõõmust peaaegu hüppama: üks pilte oli seesama “Katja”, ainult et meil oli väike, seal aga suur, selline, nagu autor selle mõelnud oli. Nüüd on meil võimalus näha ligi 40 tema tööd ja eskiisi.”

Kokku tõi Ainar Peterburist kaasa 21 Maria pilti ja ühe tema abikaasa, samuti tuntud kunstniku ja kirjaniku  Abram Rabkini töö. 1951. aastal oli pere sunnitud Neevalinnast lahkuma, perepea sai töökoha kaevanduses, Mariast sai kunstnik. Neil mõlemal oli professionaalse kunstniku haridus, elasid nad Kohtla-Nõmmel ning maalisid palju Käva ja Kohtla kaevanduses.

Nõukogude perioodi kunst

Muuseumitöötajad korraldasid nõukogude stiilis näituse avamise: laudadel olid samovarid, kringlid, rõngikud, kiluvõileivad. Põhjuseks see, et praegune näitus kajastab nõukogude perioodi kunsti  − “kohustuslik” maalikunst sotsialistliku realismi stiilis. See on kunstikollektsiooni eksklusiivne osa, mis kujutab kaevureid nende töömiljöös  − Ernst Hallopi, Maria Dobrina, Konstantin Mihhailovi ja Aleksander Igonini tööd õlitehnikas.

Avamisele olid kutsutud inimesed, kelle töö oli aidanud kaasa uue ekspositsiooni loomisele. Neid oli vähe, sest piltide kohaletoimetamine teisest riigist oli raske ja pikk protsess ning võttis aega neli aastat! Ka raamimine ja ettevalmistamine võttis palju aega ja raha. “Muuseum on vaene asutus, kuid tänu partnerite toetusele suutsime algatatu teoks teha,” on muuseumi direktor rahul.

Avamisele olid tulnud külalised Peterburist: Vene Föderatsiooni kultuuriministri ekspert Natalija Pitsenko ning Maria Dobrina ja Abram Rabkini tütar Olga Rabkina. Mõlemale külalisele meeldis nii muuseum kui näitus.

Neli töist aastat

“Otsustasin juba ammu, et põlevkivimaad puudutav kunstipärand peab naasma sinna, kus see loodi,” ütles Olga. “Muuseum on parim koht, nägin oma silmaga, kui suurepärane see on ja kui hästi pildid siin välja näevad. Pole välistatud, et veel on elus inimesed, kes neil aastatel kaevandustes töötasid, ja võib-olla tunneb keegi enda või tuttavad ära. Ma ei ole Eestis pool sajandit käinud, kuid tundsin Kohtla-Nõmmel kõik ära: nii maja, kus me elasime, kui lasteaia, kus ma käisin… Mul on mõnus ja soe tunne ning ma ei kahtle, et emal oleks hea meel selle üle, et tema tööd said endale kindla koha. Ta meenutas alati sooja sõnaga Eestit, armastas siiralt kaevureid, kuigi teda ümbritsevad inimesed ei suutnud seda mõista. Austas väga nende rasket tööd. Alles on päevik, kus ta kirjeldas oma muljeid ja emotsioone  − ma avastasin selle päeviku alles hiljuti! Kahjuks jäi tema elu viimane maal pooleli  − seegi oli kaevuritest.”

Varinurm lisas, et Mariale, keda oli autasustatud rahvamajandussaavutuste näituse 1. järgu diplomiga, olid paljud uksed avatud, seepärast oli tal võimalus visandeid otse kaevanduses teha ning tema teosed on oma tõepärasusega väga väärtuslikud.

Olga rääkis kohalolnuile, kuidas tema ema maalide kallal töötas, jagas tema ja enda meenutusi, lisades, et on valmis ka ema kollektsiooni ülejäänud osa muuseumile andma.

Haaravad lood kaevurite elust

Ekspositsioonis võib näha paljusid inimesi, sealhulgas viimast naiskaevurit, kelle on jäädvustanud Konstantin Mihhailov. “Tema perekonnanimi on Drobina,” märkis Varinurm. “Naisi töötas kaevanduses vähe, sest see oli väga raske töö, kuid sõjajärgsetel aastatel ei jätkunud mehi. Siis saabus aeg, kui riik keelas naiste töö kasutamise maa all.”

Muuseumitöötajate sõnul oli kunstnike töö nendel aegadel hinnas − autor võis maali eest saada kaevandusdirektori aastapalga. Kuid selleks, et komisjon ta “vastu võtaks”, oli vaja täita terve hulk tingimusi ja tihti katkes autoritel enne kannatus ning tööd jäid poolikuks. Uue näituse eksponaatidest on veel rääkida suur hulk huvitavaid lugusid külastajatele, kelle seas on palju lapsi, sest peagi saabub vaheaeg ja koolilaagrite korraldajad on haruldase tehnoloogiamuuseumi üritused oma ajakavva pannud.