Erki Nool ja Aivar Kokk, Lembit Kaljuvee ja Kalev Kallemets, Jevgeni Ossinovski ja Deniss Boroditš, Urve Palo ja Mihhail Korb.
Mis ühendab neid poliitikuid ja ametnikke, kelle seas on nii peaministri partei peasekretär, valitsuserakonna esimees, ministrid, endised ja praegused riigikogu liikmed? Nad on üks osa avaliku elu tegelastest, kes on korduvalt öelnud välja, et Ida-Virumaa põlevkiviettevõtetelt kogutavatest saastetasudest tuleks märksa suurem osa suunata tagasi Ida-Virumaa elukeskkonna parandamiseks.
Endine riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Erki Nool ütles juba viis aastat tagasi Põhjarannikule, et põlevkivi kasutamisega seotud maksud peaksid tulema tagasi piirkonna arendamiseks. Otsekohene ja spordis kompromissitu võitlejana tuntud Nool tõdes, et sellest põhimõttest tuleb hammastega kinni hoida. Sellest latist ta siiski üle ei saanud ja võitlust ei võitnud, sest Ida-Viru saastetasude puhul on kõik endistviisi.
Kuid ka viis aastat hiljem pole see teema aktuaalsust kaotanud. Peaaegu iga poliitik, kes Ida-Virumaale satub, noogutab selleteemalise küsimuse peale ja nõustub, et tõepoolest on saastetasude Ida-Virumaale jätmine igati põhjendatud ja õiglane. Mõni isegi imestab, et kas siis praegu polegi veel nii.
Nõnda ongi selleteemalised jutud muutunud justkui idüllilise põlevkivimaa pastoraaliks, kus korratakse väsimatult üht ja sama tõsiasja, aga midagi ei muutu. Surun kiivri pähe, surun kiivri pähe, kuigi raha siin on vähe, raha siin on vähe….
Tänavuse aasta alguses tundus juba, et lõpuks hakkab praegune koalitsioon seda põlist ebaõiglust kõrvaldama. Ettevõtlusminister Urve Palo algatusel viis tollane riigihalduse minister Mihhail Korb valitsusse ettepaneku hakata põlevkiviettevõtete makstavatest saastetasudest rahastama järgneva kümne aasta jooksul järjepidevalt Ida-Viru investeeringute programmi. Tänu sellele saaks asuda ellu viima rahapuudusel pikka aega edasi lükatud ettevõtmisi ning muutma Ida-Virumaad hea elukeskkonnaga tänapäevaseks majanduspiirkonnaks. Nii nagu on enamik arenenud riike kandnud hoolt selle kandi eest, kus tuksub oma majanduse süda ehk kodumaine energeetika.
Ent nüüdseks on see plaan kalevi alla mattunud ja mingit selget alternatiivi pole ka silmapiirile kerkinud. Plaan olnud hea ja mõistlik, aga keskkonnaministeerium polevat nõus, kuna see nõrgendaks nende valitsemisvõimu aastas 10-15 miljonit euro võrra. Valitsus selle pärast tülli minna ei taha ja seetõttu polegi see plaan poole aastaga edasi liikunud.
Kuna Ida-Viru investeeringute programmi on valitsusliit välja lubanud, siis ilmselt mingil kujul see lähiajal avalikkuse ette ka tuleb. Peaminister Jüri Ratas ütles augusti alguses Põhjarannikule, et Ida-Viru programm on valitsuses ooterežiimil. Mida see tähendab, võib igaüks ise fantaseerida. Loogiline on tema soov, et kui see kord vastu võetakse, oleks sel ka reaalne rahaline kate. Küsimus on aga selles, kui paks või õhuke see kate on ning kas tegu on ajutise lahenduse või pikaajalise plaaniga ja seotud rahastamisallikatega.
Viimastel päevadel on juba päris valjul häälel hakanud kõlama propagandafanfaarid, kuidas valitsus teeb sisekaitseakadeemia tulevase Narva kolledži ujula esialgu kavandatud neljale reale teist sama palju lisaks ja kulutab selleks veel kaks miljonit eurot. See otsus sündis pärast seda, kui Narva linnalt selleks vajaliku raha välja rääkimine läbi ei läinud. Kui 25 aastaga pole suudetud Eesti suuruselt kolmandasse linna ühtegi uut ujulat ehitada, siis ei tohiks see küll olla asi, millega nüüd uhkustada ja näidata oma erilist hoolitsust piirkonna eest. See on pigem ammuse piinliku võla klaarimine.
Hea seegi. Ent Ida-Virumaal on praeguse võimuliidu lubatud programmi suhtes märksa suuremad ootused. Pettumuseks oleks, kui see traageldatakse lõpuks kokku nagu mitmed eelmisedki samalaadsed dokumendid juba varem planeeritud kulutustest, mis ei too piirkonnale piisavalt vajalikku uut hingamist ja särtsu.
Saastetasude piirkonda tagasi suunamist ei tohiks ühe ministeeriumi vastuseisu tõttu samuti maha matta. Kui tegu on põhimõtteliselt õige ja õiglase sammuga, siis tuleb Ida-Virust hoolivatel poliitikutel selle saavutamise eest seista. Nii hammaste kui ka küüntega.