Venemaa president Vladimir Putin on saatnud Eesti-Vene piirilepped riigiduumasse ratifitseerimiseks. Kas tõesti jõuab umbes 20 aastat väldanud piirilepete saaga lõpule ja kas vastne riigikogu peaks ka need lepped ratifitseerima?
Olen juba mitu korda öelnud, et piirilepete ratifitseerimise algatuse ajastus ei saa olla päris juhuslik. Sest Moskva otsustas alustada piirilepetega edasiminemist pärast, mitte enne riigikogu valimisi.
Muidu mänginuks piirilepete temaatika valimiskampaanias suuremat rolli ning pärast kõlavate loosungite mahahõikamist − märksõnad olnuks ilmselt “isamaa reetmine”, “mahamüümine”, “ajaloolise õigluse eest seismine” vms − oleks võimuletuleku järel keeruline ka taganeda ja Eesti oleks seisnud nagu 2005. aastal võimaluse ees, et lepped ratifitseeritakse, aga mingi Moskvat ärritava lisaklausliga. Või ei ratifitseerita üldse.
Praegu aga leiame äsja sõlmitud koalitsioonilepingust teate, et Eesti valitsus on otsustanud Eesti idapiiri välja ehitada. Sellega peaks antama ka signaal Moskvale, et Eesti ei nõua tagasi Tartu rahu järgset territooriumi. Ei ole ju mõtet ehitada välja piiri, kui teada, et seda tahetakse ikkagi muuta ja et tegelik piir oleks justkui mujal.
Toonane välisminister Urmas Paet ja Vene välisminister Sergei Lavrov kirjutasid piirilepetele alla − teist korda! − eelmise aasta 18. veebruaril. Pärast seda muutus kõik: Venemaa okupeeris ja annekteeris Krimmi ning alustas laiaulatusliku sõjategevuse mahitamist Ida-Ukrainas. Tapetud on tuhandeid inimesi. Seepärast ei lähe ka enamik maailma riikide liidreid, kaasa arvatud Eesti president Toomas Hendrik Ilves, Moskvasse tähistama teise maailmasõja lõppemise 70. aastapäeva Euroopas.
Igasugune leping eeldab, et sellest peetakse kinni. Vähemalt mingiks kindlaks ajaks. Pole muidugi mõeldav, et lepingud kestaksid mitu tuhat aastat, kuid lääne õigusruumi osaks on olnud lepingute muutmine või tühistamine vastastikusel kokkuleppel. Pacta sunt servanda (lepingud on täitmiseks), ütlesid juba vanad roomlased.
Siit tekibki muidugi õigustatud küsimus, kuivõrd palju saab üldse praegu piirilepete osas usaldada Venemaad, kes on valetanud maailmale terve Ukraina konflikti vältel. Küll polevat Vene sõjaväelasi olnud Krimmis, Ida-Ukrainas olevat ainult vabatahtlikud, kellest paljud ostnud sõjatehnika poest või saanud selle kuskilt kuuri alt. Ometi on tõendeid Venemaa osaluse kohta piisavalt ja praeguseks on ka Venemaa president Vladimir Putin tunnistanud Venemaa seotust Krimmi sündmustega.
Unikaalne uudis pole ka see, et Venemaa − toonane Nõukogude Liit − on varemgi Tartu rahu rikkunud, okupeerides ja annekteerides Eesti 1940. aastal. Muidugi võib öelda, et toona polnud Nõukogude juhtkonna eesmärk Tartu rahu rikkumine per se, vaid võidujooks Natsi-Saksamaaga ja uute territooriumide endale kahmamine. Kuid Tartu rahu ja selle järgseid piire rikuti.
Inimlikult on mõistetav nördimus ajaloolise ebaõigluse pärast. Jõuga äravõetud maad ei tuleks niisama loovutada. Keerulisemaks muutub kõik siis, kui seda hakata põhjendama Tartu rahuga. Eks ole seal tõesti kirjas, et Venemaa respekteerib Eesti suveräänsust. Tartu rahus on aga kirjas palju muudki − nii näiteks on Eesti endale võtnud kohuseks pidada kinni neutraliteedipoliitikast. Olles praegu NATO liige, ei käi see neutraliteediga just kuidagi kokku. Võidakse öelda vastu, et ajad on muutunud ja Eesti peab kohanema tänapäeva tegelikkusega. Täpselt. Aga siis mitte ehk ainult neutraliteedi, vaid ka tegelike piiride osas?
Piirilepete ratifitseerimine Venemaaga tekitab veel ühe lisaküsimuse. Nimelt, kui ühtne on ses valguses Euroopa Liidu ühine poliitika Venemaaga. Pealtnäha tekib skisofreeniline olukord, kui Eesti, kes on pidevalt nõudnud ELilt ühtset häält Venemaa suunal, hurjutades Venemaaga eridiilide tegijaid, ratifitseerib ise sellesama Venemaaga piirilepped.
Siiski: Euroopa Liit on öelnud ise juba enne Eesti saamist ELi, et piirilepped on Eesti-Vene kahepoolsete suhete küsimus. Oli ju Moskva üks lootus, et piirileppeid sõlmimata ei saa Balti riigid ELi astuda. Ent piirilepete küsimus lahutati kohe liitumiskõnelustest ja seega Venemaa lootused ei täitunud. Sellele teadmisele tuli äsja veel kord kinnitus, kui endine välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet oli saanud oma kirjale vastuse Euroopa välisasjade kõrgelt esindajalt Federica Mogherinilt, kelle järgi ootab Euroopa Liit väga piirilepete ratifitseerimist.
Üks mure on ikka veel: Lefortovos istub jätkuvalt Eston Kohver, kelle Vene eriteenistused röövisid selleltsamalt piirilt, mida riigiduuma hakkab nüüd arutama. Kas Kohver on Moskvale kindlustuspoliis selle vastu, et Eesti ikka kindlalt piirilepped ratifitseeriks? Siin on Euroopa Liit samas Eesti selja taha asunud. Kas Moskva on Eesti poliitikutele kuidagi mõista andnud, et piirilepete ratifitseerimine riigikogus on seotud Kohveri vabastamisega, või hoiab ta need küsimused lahus?
Piirilepete osas pole häid vastuseid. Venemaa käitub kui impeerium, mis tunnistab rahvusvahelistes suhetes vaid jõudu. Meenutagem, et Eesti on rahvusvaheliselt tunnustatud riikide hulgast väikseim, mis piirneb Venemaaga. Reaalsuskontroll peaks aeg-ajalt ka Eestit külastama, ehkki rahvusvahelise reaalsuse eiramine 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul üldse Eesti taasiseseisvuseni viis. Aga iga kord ei pruugi eiramine toimida, vaid võib olla lausa kahjulik.
Isiklikult arvan, et vahel tuleb valida halva ja veel halvema vahel ning pigem need lepped ratifitseerida. Rõhk on sõnal “pigem” − lepped ei ava Eesti teed õnnele või väravat superjulgeolekusse. Aga ratifitseerimata jätmine ei tee seda samamoodi, vaid jätab mõne otsa keerulises rahvusvahelises olukorras lahtiseks. Lisapingeid pole vaja endale ju tekitada.