Peeri külas varisenud vana kaevandusšurf ja selle sulgemise ümber käinud trall on suurepärane näide, kuidas riiklik bürokraatia on suuteline hävitama tegutsemise tervest mõistusest lähtuvalt.

Ühe põllul asuva augu kinnitoppimiseks kulus riigil kolm aastat ning selleks kulutati 25 000 eurot maksumaksja raha. Kusjuures töö ise oli kolm korda odavam kui projekteerimine.

Kümmekond aastat tagasi juhtus Kukrusel asuva tankla juures mitmeid pinnasevajumisi, muu hulgas varises sisse osa sissesõiduteest. See oli kahtlemata tähelepanuväärne juhtum, millega hakkas tegelema ka maavalitsus. Vajalikud tööd tehti ära üsna kärmelt, keegi ei hakanud uurima, kelle vastutusalas see auk on, kust taotleda finantseerimist ja kuidas korraldada riigihankeid. Auk aeti lihtsalt kinni. Muidugi, enne uuriti ka kaarte ja vahetati kaevandusettevõttega infot selle kohta, mis üllatusi maapind selles piirkonnas veel võib pakkuda.

Mõni aasta hiljem oli Edise mõisa lähedal juhtum, kus lehm kukkus vanasse kaevanduskäiku. Mitte keegi ei hakanud isegi kaaluma, et kuulutada välja hange surnud veise pinnaletoomiseks ja selle utiliseerimiseks, et saaks hakata projekteerima augu sulgemist, mattes sinna kümneid tuhandeid maksumaksja raha. Vallavõimud otsustasid augu lihtsalt kinni toppida.

Loodetavasti saab riik võimalikult kiiresti valmis oma kompleksse lahenduse vanade kaevanduskäikude varingute sulgemiseks ning selline piinlik praktika aukude sulgemisel lõpeb.