Viru maakohtus lõppes protsess, mille tulemust avalikkus pikisilmi ootas. Iseenesest oli see lihtne lugu uurijatele seetõttu, et peamised faktid olid selged ning selle üle, et Jaan Piim on juhtunus süüdi, ei vaielnud absoluutselt keegi, kaasa arvatud kohtualune ja tema kaitsja. Küll aga selle üle, kuidas juhtunut tõlgendada.

Piima kasuks rääkivaid asjaolusid aga oli vähe. Selleks piisab vaid lahti lüüa karistusregister, kust on näha, et liiklusohtlik käitumine oli talle omane juba pikka aega. Tema BMW, millest lõpuks surmariist sai, oli ümber ehitatud nii, et oleks võimalik teha driftimisi ehk külglibisemisi. Selle eestki sai ta politseilt karistada, rääkimata kriminaalkaristusest näiteks joobes juhtimise eest.

Vea piiril püüdis ta manöövedada ka tol mullusuvisel traagilisel õhtul, kuid seekord läks sõiduk päris käest ära ja tagajärjeks oli Piima kolme sõbra surm, mida ta kahtlemata ise väga rängalt üle elas.

Piim ise arvas kohtus, et ta väärib tingimisi karistamist, ja tunnistas igati oma süüd. Aga avalikkusele, veel enam kannatanutele, ei oleks olnud selline kohtulahend mõistetav ega vastuvõetav ning kohus ütles selle ka välja. Võib siiski öelda, et kohtuotsuse säärane karmus oli mõneti üllatav, sest sageli on sellistes asjades nii, et kohus määrab veidi väiksema karistuse, kui prokurör küsib. Aga nimetatud juhul polegi tähtsust, kas see karistus on paar aastat pikem või lühem. Tähtis on sõnum kõigile neile, kes liiklusturvalisusest ei hooli ja meid seetõttu teedel ohustavad: teadlik roolihullus võib kauaks vangi viia.