Vähemalt veerand sajandit on arvukates riiklikes ja kohalikes dokumentides räägitud Peipsi põhjarannikust kui suurte arenguvõimalustega piirkonnast.  Ometigi on siiani väga vähe ette võetud selleks, et neid võimalusi ära kasutada.

Eelmisel nädalal sai avalikuks, millised piirkonna konkurentsivõime tugevdamise plaanid saavad riigilt EASi kaudu raha ja millised võib taas aastateks kalevi alla panna. Peipsi kandi projektidele jäid taas osavõturõõm ja tühjad pihud.

Peipsit on nimetatud ka Eestimaa Balatoniks. Tegelikult on Peipsil selle Ungari pikliku ja mudasevõitu järvega võrreldes puhkepiirkonnana märksa paremad looduslikud eeldused. Veiniviinamarjade kasvatamiseks tema kaldanõlvad küll ei sobi, aga rand on rohkem kui 30 kilomeetri ulatuses liivane, järvepõhi samuti. Kalarikkuse seisukohastki kaldub eelis Peipsile.

Ent kui hinnata, kui palju toob turismi kaudu Balaton sisse Ungarile ja Peipsi Eestile, siis on vahe tohutu. Eestis on Peipsi pigem ääremaa, kuhu pole tehtud ka märkimisväärseid investeeringuid, et muuta ta ligitõmbavamaks turismipiirkonnaks. Võib eeldada, et kui riik teeks omalt poolt sealsesse rannataristusse panustamisega esimesed suuremad sammud, tuleksid julgemalt järele ka erainvestorid. See elavdaks kogu piirkonda, annaks tööd inimestele ja oleks sisuline, aga mitte loosungitega võitlus ääremaastumise vastu. Regionaalhalduse minister Jaak Aab võiks keerata riiklikud pärlite lihvimise masinad Peipsi suunale.