19. jaanuar rõõmustas südameid halva uudisega. Halbade uudistega on ju nii, et neid on lihtsam ja meeldivam südamesse võtta ning kaasa elada.
Nimelt kuulub aastal 2016 pool kogu maailma rikkustest vaid ühe protsendile rikastest.
Praegu kuulub neile veel üksnes 48 protsenti. Aga tõprad lähevad aina rikkamaks, vaesed aina vaesemaks ja nii see juhtub.
Teatas rahvusvaheline heategevusorganisatsioon Oxfam. Vahendas siia maale riigitelepurk.
Nagu ikka juhtub, oli uudisel hauahäälne alatoon. Umbes, et nüüd on kõik läbi, punt rikkaid võtab maailma üle ja keerab meile, vaestele, veel rohkem käru. Nagu ikka juhtub, numbreid ei mainitud. Peale protsentide. Keda need numbrid ikka huvitavad, hoiavad vaid silma kinni.
Ehkki tänuavaldused ja viited peaks tulema lõpus, kohe tänud muidugi Wikipediale, siis Oxfamile, Forbesile ja Credit Suisse’ile, kelle interneedusekülgedest koledasti abi oli, et vildakalt oimata, millest päriselt jutt.
Jutt jumala õige. Lisaks veel, et 80 kõige rikkamal on kokku sama palju vara kui 50% kõige vaesematel täiskasvanud isikutel. Täpsemalt 1,9 triljonit dollarit.
Kurt Vonneguti poole kummardades: 1,9 triljonit kirjutatakse 1 900 000 000 000.
Mõistagi paneb see rikutud vaimu kõigepealt soovima välja arvutada, et palju siis maailmas üldse rikkust on. Näeb, loll, kurja vaeva, saab, et umbes 300 triljonit dollarit, kuni, tola, taipab Credit Suisse Wealth Databookist järele vaadata.
Ega palju mööda pannudki, 263 triljonit. See kirjutatakse nii: 263 000 000 000 000. Millest 48% on 126,4 triljonit.
Sealtsamast saab ka teada täiskasvanute arvu ilmas, 4,7 miljardit. Natuke arvutamist, no on sõltuvus: kui 1,9 triljonit jagada 2,35 miljardiga, tuleb vaesele poolele inimkonnast 808 dollarit per nägu. Varandust. Keskmise 24 miljardi vastu TOP80s.
Üleüldse on Forbesi järgi ilmas 1645 miljardäri. Nende seas üks leedukas, ei ühtki eestlast. Neil on pappi kokku 6,4 triljonit dollarit.
Kurikuulsal 1% üldse on keskmiselt näkku 2,7 miljonit dollarit vara.
Järgmisel 19% on keskmiselt 135 000 dollarit vara. Seejuures kuulub neile 46,5% maailma rikkustest. Järelejäänud 80% jääb hale 5,5% ehk siis 3800 dollarit vara igaühele.
Kohutavalt ebaõiglane, tuleb tüütutest numbritest välja. Mis võiksidki nendeks igavateks numbriteks jääda, kui uudise ja uuringu väljastajad ehk Oxfam omapoolseid lahendusi ei pakuks.
Õiglasem palk, rohkem makse varade pealt, vähem tarbimise pealt, enam võimu naistele, valitsused, võtke midagi ette ja kiiresti.
Lühidalt: valitsus võtku rikastelt raha ära ja jagagu vaestele. Kooskõlas organisatsiooni hüüdlausega “The power of people against poverty”. Mida võib mitut moodi tõlkida, pahatahtlikkusest ja umbusu määrast sõltuvalt. Näiteks: rahva võim vaesuse vastu.
Kuidagi tuttavalt kõlab. Käsi tõuseb saluudiks, lõuad haugatavad: alati valmis! Mis teha, punaminevik.
Ei maksa muidugi norida. Mis neis mõtetes nii erilist. Keskmise Eesti erakonna valimisprogramm. Ikka peab riik väikesele inimesele apppi tulema, pursuide ebaõiglase kasumi ära võtma ja õiglaselt ära jaotama.
Nojah. Küsimus pole nii palju, kui nutikas selline mõtteviis on, vaid kui kauaks jätkuks. Kui võtta ja jagada ikka täie rauaga.
Alustatagu tipust. Kus troonib alatu kapitalist, maailma rikkaim inimene Bill Gates oma 76 miljardi dollari otsas. Pangem võrdlusse, Credit Suisse arvestab, et keskmisel Eesti täiskasvanul on vara vaid 40 000 dollari ümber. Teeb ikka viha küll.
Niisiis tuleks Gatesile e-kodakondsus kaela visata ja raha Eesti Vabariigile võtta. Euros on see 69 miljardit. Vaene Eesti riik, kes peab sel aastal näruse 8,4 miljardiga läbi ajama, saaks kergemalt hingata. Umbes kaheksa aastat, siis oleks Billi raha otsas. Tegelikult ilmselt varem, sest riigieelarve ju kasvab kogu aeg. Või siis pandaks raha kohe sotsiaalinvesteeringutega korstnasse ning tuleks järgmist miljardäri otsima hakata.
Mis siin pisiasjadega tegelda. Üks Gates, üks Eesti Vabariik. Võtame probleemi ikka globaalselt ette. Siin aitab vana hea CIA Factbook − peaks ikka koostajatele kord kuidagi lilled või õlut saatma, aga ei tea, kuis seda korraldada, peavad veel terroristiks.
Nende andmetel kulutasid maailma valitsused 2013 kokku 24,6 triljonit. Esimese 80 rikkuri 1,9 triljonit sellega ei võistle. Kõigi miljardäride 6,4 kah. Ja isegi rikkalt ühelt protsendilt ära võetust jätkuks vaid viieks aastaks õiglaselt ümber jaotada.
Kehvasti on vereimejad ahnitsenud, kehvasti.