Aasta alguses riputasin teleri alla 100-liitrise prügikoti, mis nüüd juba vali-mind-meeste ja -naiste lubadusi pilgeni täis on. Küll tundub see riigipirukas ikka isuäratav!

Aga kuidas need seda haugata ihkavad persoonid “tavalise” tööinimese (ja ka tavalise pensionäri) elunatukese kardinaalselt teiseks suudavad muuta? Meile lubatakse terveid hambaid, vingeid palga- ja pensioninumbreid, paremat haridust ja arstiabi; meie küladesse lubatakse rohkem rahvast ning uusi ilmakodanikke hakkab sündima nagu seeni pärast vihma ja keegi ei putka enam välismaale, sest 500eurose sissetuleku pealt läheb tulumaks nulli.

Nelja aasta eest ja enne seda nelja aasta eest on antud kapaga nii- ja naasuguseid lubadusi, mis enamjaolt täitmata jäänud, sest uued kasvavad peale ja vanad vajuvad unustuse hõlma. Aga tusase ja tõsise olekuga eestlasel on haugi mälu ja kui palagan algab, saavad klounid taas aplausi osalisteks.

Ma peaksin olema küllalt karastunud, et enam mitte nii väga üllatuda poliitiliste esinejate kõikvõimalike etteastete üle. Aga võta näpust! Nad suudavad siiski! Pildile ja parlamenti pääsemise nimel mütatakse soos ja kohvikuis, kiputakse ürituste korraldajaile külje alla ja pannakse nänniputkad püsti; käiakse uste taga ja trügitakse tuppagi. Valimiste eel ei saanud keegi oma kodu enam kindluseks pidada − tõkkeist murti läbi.

Teleri all olevasse kotti topin 1. märtsi eelõhtul ka kogu selle paberikraami, mis küünlakuu kestel mu postkasti ummistas. Ah, milline raiskamine − nii materjali kui raha näol.

Tegelikult oli natuke vahva ka lugeda olulist teadaannet pensionärile, kus kuni 500eurone pension vabastatakse tulumaksust. Jee! Äkki siis mu seni üle poole väiksemat pensioni esmalt suurendatakse ja siis sealt enam maha ei arvata? Mu nüüdseks Linnuteele lennanud sõbranna ütles ikka, et sellistest paberitest ei tohi valget serva ka uskuda, sealtki saab poole petta.

Kui keegi lubaks korrigeerida neid numbreid, mis noorelt invaliidistunud ja vähese tööstaažiga inimest enam näljapajukil ei hoia, siis seda lubajat vaataksin juba teisema pilguga ja võib-olla isegi usuksin, et ta tahab midagi muuta. Ei saa ju meist keegi enne sündimist tööle hakata, et võimaliku haigestumise korral staažiaastad täis tiksuksid.

Kunagi ütles Joosep Toots, et vaatab õunte pealt, kui ilusa poisslapse nime ta Jorh Aadnieli vennale anda täib. Mina vaatan nüüd mulle ukse vahelt sisse topitud keskerakondliku proua pildiga tikutopside pealt, kas maakond saab tasuta transpordi (ajal, mil tasulinegi soovida jätab!), kas lisanduvad tuhanded uued töökohad (kui vanu järjepanu koondatakse) ja kas tõesti mu hääde tuttavate alampalk saab ulatuma 1000 euroni? Kui see viimane osutub tõeks, siis peab tõusma ka keskmine palk ja pärast seda ei oska riigikogujad vist endi palganumbreid enam kokku lugedagi.

Mulle tegelikult muinasjutud meeldivad ja ilmselt just sellepärast, et olgu lugu ükskõik kui ängistav, lõpp on alati ilus ja hea. Valedel lubadustel ja rahva sihilikul petmisel aga ilusat lõppu olla ei saa. See on siililegi selge.

Toetage ikka jalad maha, härrased ja prouased valituks soovijad! Valetada pole ilus, seda ütleb pühakirigi. Ka vabariigi president kutsus üles oma aastapäevakõnes tõe ja vale vahel vahet tegema. Aga sünnipäev on peetud ja elu läheb edasi.

Ma tahan ju oma riigi valitsejaisse uskuda ja ausalt oma kodanikukohust täita! Aga mil kombel ma saan tõsiselt suhtuda erakonda, kelle esinumber tellib endale kopsaka summa eest tehispea või laseb maskeeritud jänesel valitsevat peaministrit pealinna tänavail jälitada? Või kuidas suhtuda sellesse, et teise erakonna peaministri kandidaat laseb oma pead laenatud kaksikutega tegusal näitlejannal kaenlas tassida? Või kui kõigi ja kõigega vaenujalal olev pealinna meer annab tühjas riigikogu saalis pühalikku tõotust?

Reklaamifirmade mehed itsitavad pihku, sest pulli peab tegema ja nalja peab saama ning kui selle eest veel hästi makstakse, siis tehakse pauku ka! Selle aasta kaks esimest kuud näivad arutu farsina sellest hoolimata või just selle tõttu, et tõsidust ja otsustusvõimet tahaks poliitikutelt ja rahvaasemikelt näha rohkem kui eales varem.

Ma pole kunagi mõistnud praalimise ega laristamise vajalikkust. Kehvas kodus kasinuses kasvanuna ja nõnda tänini elades on mul lausa füüsiliselt valus mõelda neist kampaaniale kulutatud miljonitest eurodest. Mida sellise raha eest päriselt oleks saanud? Haiglatele uusi aparaate või vaesuses elavate laste elujärje parandamist või hingeabi osutamist seda hädasti vajajatele või…

Kas tõesti näitavad õhupallid, pastakad ja muu sodi-pudi poliitikute hoolimist ja tuleviku tee sillutamise tahet? Tikutopsidel on ehk siiski mingi otstarve: pärast 1. märtsi saab paberi- ja muu valimisrämpsu tühermaal põlema pista.

Nüüd, mil kampaania lõpukellad helisevad, tikub mulle pähe veel üks kiuslik mõttepojuke: et kui tõesti kõik see meelelahutajate ja nii mitmete eputuskandidaatide kamp valituks osutub, siis võib midagi uut sündida. Minuealised mäletavad hästi neid toredaid pühapäevi, kui raadios kõlas lõbus RAMETO  (raadio meelelahutustoimetuse) avakutsung. Äkki Toompea uues koosseisus alustab tööd RIMETO − naljamehed saavad siis oma liistude juurde jääda ja toimetajadki on kohapealt võtta.

Nagu heas Ameerika komöödias jõllitavad mehed kitsi, nõnda jõllitan mina täna veel meie maakonna valimist ootavate kandidaatide fotosid ega suuda otsustada, kas on kedagi, kellele oma hääl usaldada…

Lamba-aastal valitud riigikogujailt tahaksime ju kõik kuulda vähem kisa ja saada rohkem villa.