Paljudes linnades, nagu Viljandis, Rakveres ja Paides, on juba valimistejärgsetel esimestel päevadel saanud selgeks, kes kellega võimuliidu loovad.

Ida-Virumaal käib aga mitmel pool veel kassi-hiire mäng. Kõige kummalisem jutt, mida valimistel edu saavutanud nimekirjade liidrite suust kuuleb, on see, et me arutame küll koostööd, aga me ei plaani koalitsioonilepingut sõlmida, vaid püüame kõigiga koostööd teha.

Selline ebamäärane jutt sihib sellesse suunda, et need seltskonnad, kes saavad matemaatilise ülekaalu volikogudes,  jagavad võtmekohad omavahel ära, aga loodavad samas ülejäänutele jätta muljet, et nemad on ka justkui kaasatud, lootes, et siis ei hakka nad võimulolijaid torkima.

Teoreetiliselt saab sel moel, et kõik on kõigiga justkui sõbrad, ehk mõnda aega valitseda, aga varem või hiljem ronivad pinged ikkagi lagedale. Koalitsioonilepingud ei ole eesmärk omaette, vaid need on konkeetseks teejuhiks, mida võimulolev seltskond kavatseb nelja aasta jooksul korda saata. Samas tuleb  end selgelt opositsioonina määratlev jõud, kes võimuliidu tegemisi kriitiliselt jälgib, omavalitsusele kasulikum kui ebamäärane koostööpartner.

Arusaadav, et Jõhvis valimistel “hõbemedali” saanud valimisliit Jõhvi Eest püüab hoiduda nimetamast kokkuminekut Ossipenko valimisliiduga Jõhvi − Meie Kodu koalitsiooniks. Justkui oleks piinlik tunnistada, et hakatakse võimu jagama liiduga, kelle kohal on tugev firma N&V vari, kes on omakorda kurikuulus selle poolest, et kavaldas naaberlinnalt Kohtla-Järvelt välja miljon eurot kriminaalset tulu. Ka vallavanem Aleksei Naumkin pole paljudele valimisliidu Jõhvi Eest liikmetele meeltmööda.

Siinkohal jäävad Niina Neglason ja tema kaaslased avalikkusele võlgu vastuse küsimusele: kui te koalitsiooni valimisliiduga Jõhvi − Meie Kodu ei tee, siis mida te nendega teete?