Eesti riigihaldus ja kohalik omavalitsus on rahvusvahelises võrdluses heal tasemel.
Kogu kriitika, kohati õiglase kriitika kiuste on rahvas valinud päris tegusaid riigikogu koosseise. Meil on olnud tugevaid peaministreid ja häid valitsuskabineti liikmeid. Meie ametnikud on haritud. Eesti on teinud vajalikke reforme.
Sest kuidas muidu oleksime paljudes eri valdkondades maailma tipus või selle lähedal? See pole tulnud iseenesest ega ka meie loomuliku geniaalsuse tulemusena. Midagi on meie valitsused ja ametnikud teinud õigesti.
Aga mis siis viga on? Mis siis sellel pildil valesti on, kui tsiteerida klassikuid.
Viga ehk polegi. Ent tahame ikka paremaks saada. Kiiresti ja tõhusalt heaolu kasvatada. Hoida Eestit ja Eesti rahvast. Siin mängivad mõistlik riigihaldus ja kohalik omavalitsus tähtsat rolli.
Täna peame rääkima sellest, kuidas muutusi kavandatakse ja siis ka teoks tehakse. Pole suurt kasu sellest, kui uuel riigikogul ja valitsusel on suurepärased ideed ning valijatelt värske mandaat, ent elluviijaid ei ole, sest nende käed on muude asjade all kinni.
Seepärast võiksime võtta riigihalduse oma mõtetes korra tükkideks ja hakata seda uuesti kokku panema. Küsides iga organi, juhtme ja nupu kohta: kas meil on seda vaja? Milleks? Kas seda või toda aruannet, protseduuri, mõõdikut on kindlasti tarvis? Mis meiega juhtub, kui seda ei ole? Ehk ei juhtu midagi?
Meie paindlikule ja dünaamilisele Eestile ei sobi selgitus, et “üldiselt nii tehakse”. Või et “nii on ju alati tehtud”.
Eesti riigi rüht peab olema sirge ja lihaskond trimmis. Suunatud Eesti, meie inimeste, meie ettevõtjate, meie heaolu kasvu teenimisele. Tööde väljamõtlemist omaenese olemasolu õigustuseks ei saa riigihalduses lubada. Teiste riikide lahenduste laisk kopeerimine ei ole kunagi lahendus.
Kui me tahame Eestit edasi viia ja siin heaolu kasvatada, siis vajame me maailma parimat riigihalduse süsteemi. Ratsionaalset. Sellist, mis passib Eestile selga nagu meisterrätsepa ülikond.
Kuidas selleni jõuda? Kuidas eristada olulist ebaolulisest? Kuidas suunata inimesed ja raha kasulike uuenduste elluviimisse? Just sinna, kus inimene kohtub oma riigiga: kooli, perearstipunkti, politseisse?
Need asjad ei loksu ise paika. Ise loksuvad asjad hoopis paigast ära ja lõpuks jooksemegi kinni. Oleme juba jõudnud olukorda, kus iga otseselt inimest teenindava riigitöö tegija kohale kuhjub üha enam tema üle valvamist, tema juhtimist ja mõõtmist. Jaa, seda kõike on ka vaja, aga kas proportsioon on paigas? Eesti Koostöö Kogu tehtud analüüsid näitavad, et mitte päriselt. Proportsioon on paigast nihkunud.
Üle kümne aasta on paljudes peades olnud unistus haldusreformi generaalplaanist. Unistus sellest, et teeme radikaalselt kõik ja korraga ümber. Plaani ennast ei ole. Õnneks ei ole, sest sel viisil ei saagi asju teha. Ei saa viia kogu ühiskonda mõneks ajaks kunstlikku koomasse, kõike radikaalselt ümber korraldada, inimesi välja vahetada ja siis nupule vajutada, lootes, et siis hakkab kõik kohe tööle, palju paremini kui enne.
Eesti riigihaldus peab olema nõtke, taiplik ja kiire, mõistlik ja loogiline. Selline, kus suudetakse probleeme paindlikult lahendada, kus ei lükata lahendust ülejärgmise aasta tööplaani, sest tänavune ja tulevanegi aasta on juba tegemistest tulvil.
Järelikult ei peaks me vaatama riigielu ümberkorraldusi kui kindla partituuri järgi dirigeeritud sümfooniat, vaid pigem kui improvisatsioonilist džässi.
Iga hetk juhtub kusagil midagi. Mõnel ministril või ametnikul tuleb hiilgav idee. Keegi teine teeb vea. Keegi vajab abi. Maksulaekumine kasvab või kahaneb. Turule jõuab uus e-teenus. Me peame kogu aeg kohanema, uusi võimalusi ära kasutama. Ja samas märkama, kui vana lahendus enam ei tööta.
Selleks on vaja riigihalduses hoida ja sinna juurde tuua parimaid inimesi. Ning anda neile vabadus − ja muidugi vastutus − olla leidlik.
Kuidas panna erisugused liidrid ja erisugused uuendused, erisugused pillid kokku kõlama? Ühtlustamine ja keskne käsuvõim lämmatab julge omapära ning tugevad eestvedajad. See ei ole lahendus. Aga mis siis on?
Esiteks võiksime tunnistada, et kõike ei saa teha korraga ja ühtmoodi.
Teiseks tuleks loobuda kõigest, mis tekitab riigiasutustes koostöö asemel kapseldumist. Kui ministeeriumid ja nende allasutused pannakse eelarveläbirääkimistel omavahel konkureerima, siis ajabki igaüks oma rida, oma eelarve rida. Sest koostöö tähendab sel juhul enda vaevaga kätte võidetud ressursi jagamist teistega.
Kolmandaks võiks jätta ära tööd ja protseduurid, mida sisuliselt tarvis ei ole − näiteks seaduste ilu pärast ümberkirjutamine elulise vajaduseta. Nii jääb aega teavet vahetada ja vajaduse korral teisi abistada. Praegu kukuvad paljud tööd mitme ministeeriumi vahele maha just ajapuudusel.
Neljandaks peame leidma parimaid, kirkamaid inimesi riigi teenistusse ning neid seal hoidma. Inimesed, nende tahe, loovus ja vastutus on mu meelest edu olulisim võti. Uus struktuur, mõõdik ega käsk iseenesest ei muuda midagi. Inimene muudab.
Eestis on kriitiliselt vähe inimesi ja palju äärmiselt olulisi valdkondi, mida mõistab süvitsi vaid paar, heal juhul kolm-neli tipptasemel spetsialisti.
Neid tuleb hoida, mitte lõputu ühtlustamise ja tuima liinitööga minema peletada.
Kõikjal Eestis peab olema võimalik inimväärselt ära elada. Eluliselt olulised avalikud teenused peavad olema õigel ajal ja tegelikult kättesaadavad. See on miinimum, mida Eesti praegu kahjuks ei täida. Seda peame silmas pidama, kui hakkame valimiste järel mõtteliselt lahti harutatud riigihaldust uuesti, paremini kokku panema.
Kärajapäeval, 15. jaanuaril peetud presidendi kõne on avaldatud lühendatult.