Enne 1. märtsi kõlavad valimisreklaamides, aga ka inimesi nende koduuksel ja avalikes kohtades tüütavate poliitikute suust vaid head uudised.

Nende põhisisu võiks lühidalt kokku võtta nõnda: te saate raha juurde, kui teil jätkuks vaid oidu hääletada 1. märtsil selle kandidaadi poolt, kelle pildiga šokolaad või tikutops teile pihku surutakse.  Õnne valem on ülilihtne: maksukoormus langeb ja toetused kasvavad.

Läinud kevadel naerdi europarlamendi valimistel üksikkandidaadina kandideerinud Svetlana Ivnitskaja üle tema idee pärast kaotada kõik maksud ja hakata Euroopa Liidu kodanikele lihtsalt kodanikupalka maksma. Nüüd jääb vägisi mulje, et suured, tõsised ja pikaajalise kogemusega erakonnad on valimiskampaanias temalt malli võtnud. Olgugi et mitte nii drastilisel kujul.

Muidugi on valimistel raske edu loota loosungitega, et tõstame makse ja kärbime toetusi. Kuid vastutustundetu on ka hullutada valijaid selliste heade lubadustega, mille täitmine on tervikuna ilmselgelt ebareaalne.

Halbu uudiseid tasub oodata pärast valimisi. Siis hakatakse rääkima, et lubadusi ei saa täita, kuna tuleb teha kompromisse koalitsioonipartneriga ning tuleb arvestada tegeliku elu vajadustega.

Mis segab seda praegu tegemast?  Erakondade eesotsas on ju targad ning kahe jalaga maa peal olevad inimesed. Miks ei võiks erakondade ametlike  programmide juurde kuuluda ka lihtne  aritmeetiline tabel, kus on kirjas lubaduste hind ja rahaallikas?