Vähem kui kuu aja pärast saab Reformierakonna esimeheks Kristen Michal. Selles võib täiesti kindel olla. Tegemist on inimesega, kes valmistus peaministriks saama juba 2011. aastast, aga võimalik, et ka varem. Michal tunneb Reformierakonnas absoluutselt kõiki olulisi isikuid ning suur osa neist ei soovi temaga mingit tüli.
Seda, mida tähendab olla Reformierakonnas oluline, kuid ilma Michali toetuseta, koges erakonna esimehe koha loovutav Taavi Rõivas. Michal tegeles Andrus Ansipi esimeheks oleku aastatel erakonna juhtimisega, jättes peaministri tihedat päevakava arvestades hoolikalt valitud otsustamise kohad, kus viimane siis tõesti väljapakutud variante kaalus. Ansipil läks hästi ning erakonna tagatuba korraldas talle kõige lõpuks rahva tänu ja eurovalimiste mandaadiga kaunistatud lahkumise Brüsselisse.
Aga Taavi Rõivase esimeheks saades võttis Michal hoopis teistsuguse joone. Ta asus uuesti üles ehitama iseenda poliitilist kuvandit ning ootamatult Reformierakonna juhi toolile istunud Rõivas jäi üsna omapäi. Michal keskendus majandusministrina tööle, nagu ta nüüd ise ütleb, “eriti plahvatusohtlikel aladel”, et näida otsustusjulge ja riigimehelik. Presidendivalimiste käigus tekkisid mitme kandidaadi vahel lõhenenud Reformierakonnas suured tülid, kuid Michal ei valinud poolt ega sekkunud, vaid vaatas kõrvalt.
Kohe pärast Reformierakonnale šokeerivat valitsusest väljakukkumist hakkas Michal tegutsema. Veel enne kui Taavi Rõivas esimehe kohalt lahkumisest kitsamas ringis rääkis, oli Michalil erakonna piirkonnaorganisatsioonides kontroll tehtud ning valmis plaan ülikiireteks, kampaaniaks olematut aega jätvateks esimehe ja juhatuse valimisteks.
Võib küsida, kas see pole Michali senist ettevaatlikku ja läbikaalutud tegevust arvestades ootamatult suure riski võtmine. Kohe on tulemas kohalikud valimised ning Michal, kes just isikliku karismaga ei hiilga, peab Tallinna linnapea kandidaadina tegema enda tõestamiseks palju tugevama kampaania, kui Reformierakond tavaliselt pealinnas teha on suutnud. Kui see ebaõnnestub, siis on juba palju raskem ka riigikogu valimiste väljakutse vastuvõtmine.
Samas kainelt kaaludes pole hetk sugugi halb. Keskerakond on kohalike valimiste ajaks juba pea aasta kandnud valitsusvastutust, Edgar Savisaare kandideerimine on igas mõttes väga küsitav, sotsid ja eriti IRL peaksid Tallinnas vähegi arvestatava tulemuse saavutamiseks tegema Eerik-Niiles Krossi kampaaniaga võrreldavat imet. Kes võiks aga olla uus Kross, IRLi värske ja üllatav linnapeakandidaat? Vastust sellele küsimusele ei ole. Kõige selle taustal võib eestikeelsete valijate häälte saamine olla üsna lihtne.
Kuid miks oli Michalil vaja ambitsioonid maha suruda ning oma kuvandit uuesti looma hakata? Miks ei saanud Michal plaanitult Ansipi järel Reformierakonna esimeheks ning peaministriks?
Kes ei mäleta, võib guugeldada fraasi “kriminaalmenetluse lõpetamise määrus”. Tulemuseks on riigiprokurör Heili Sepa koostatud 35 lehekülje pikkune tekst, mis detailselt kirjeldab Silvergate´ina tuntud Reformierakonna 2012. aasta rahastamisskandaali detaile ning selle uurimist. Peasekretär Michal oli koos Kalev Lilloga kahtluse all aastatel 2009-2010 suure koguse teadmata päritoluga sularaha legaliseerimises teeseldud annetustena erakonnale. Michal eitas ülekuulamistel kuritegude toimepanemist ning “sõna sõna vastu” olukorras pidi prokurör menetluse lõpetama.
Muu hulgas seisab lõpetamismääruses: “Kogutud tõendid olid küll piisavad kuriteokahtluse tekitamiseks, kuid need ei ole küllaldased, et põhistada veenvat süüdistust. Vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks.”
Sellest hoolimata ei ole Michaliga esimehe koha pärast konkureerival Hanno Pevkuril mitte mingit šanssi. Ta ei julge esitada küsimust, kas erakonna esimeheks sobib inimene, kelle puhul pole jätkuvalt selge, kas ta sama erakonna peasekretärina korduvalt ja räigelt seadust rikkus. Juhtivale opositsioonierakonnale peeglisse vaatamise võimaluse pakkumise vastutus jääb Tallinna valijatele.