Jõulud tulevad, aga rahu maailmas ei ole. Berliini kesklinnas sõidab autojuht tahtlikult jõuluturu rahvasumma. Süürias käib sõda, kus ei tundu ühtegi õiget poolt olevat ning kuhu on haaratud nii USA kui ka Venemaa, ning Euroopa Liit nendib, et ei suuda midagi teha inimeste hukkumise takistamiseks.
USAs asub presidendiametisse ettearvamatult käituv veidra välimusega mees, kes ikka ei ole veel meie riigipeale helistanud. Ja Eesti uus president ei käi isegi kirikus.
Seda loetelu võib kõvasti pikendada, eriti kui kogu 2016. aasta peale tagasi vaadata. Iga natukese aja tagant tabab maailma mõni uus vapustus, valimised annavad “üllatava” või lausa “soovimatu” tulemuse ning kõikjal meedias sööstab asja analüüsima hulk eksperte, kes kuulutavad, et midagi head see meie vaatenurgast kindlasti ei tähenda. Kui ka mõni õnnetus on veel juhtumata, siis ajakirjandus ja samad eksperdid kirjeldavad, kuidas see kohe juhtub.
Hannes Rumm, kes kahtlemata välispoliitikas ning eriti Euroopa asjades hästi kodus on, kirjutas hiljuti Maalehes nii: “Tänavune aasta läheb aga ajalukku sellega, et Eesti julgeoleku- ja majandushuvisid kahjustasid ootamatud muutused meie oluliste liitlaste juures. /…/ Suurbritannia otsus lahkuda EList nõrgendas liitu nii oma inimeste kui muu maailma silmis. USA presidendivalimised võitis Donald Trump, kõige ettearvamatum president Eesti taasiseseisvumise järgsel ajal. Paraku pole põhi veel käes.”
Hoopis põhja vajutas aga murepedaali Ahto Lobjakas, kes Äripäevas aastale tagasi vaadates leidis, et Eesti pole “ajaliigestest nii lahti olnud 80 aastat” ja et aktsent ikka paika saaks, lisas: “Nagu enne 1940. aastat, ei tea me täna, kas oleme ajaloo näitelaval tulijad või minejad.”
1940. aastast on praegu kahtlemata lihtsam kirjutada kui 2016. aastast, sest kuigi mõlemad kuuluvad juba minevikku, on meil esimese puhul teada, mis järgnevate aastakümnete jooksul aset leidis. Sellele vaatamata julgen öelda, et ei maksa igas väljakujunenud ootusest kõrvale kalduvas arengus maailma lõppu näha.
Suurbritannia majandust ei ole tabanud pöörased hädad, mida pärast Euroopa Liidust lahkumise referendumit ennustati, pigem on minemas vastupidi. Ühendkuningriigi uuest välisministrist Eesti ja maailma meedias maalitud karikatuurist võis arvata, et ta jookseb kohe Putinit embama. Vaid need, kes olid Boris Johnsoni tegevust poliitikas ja ajakirjanduses pikemalt ja süvenemisega jälginud, teadsid õigesti, et nii ei lähe.
Ka Trumpi puhul tuleb ainult pisut pingutada, et suuta mööda vaadata tema juuksepahmakast või tavapäratust esinemismaneerist ning näha märke võimalustest, mida tema erakordsus vaba maailma kõige olulisema liidrina pakub.
Itaalia põhiseadusreferendumi läbikukkumisega pidi kaasnema äärmuspopulistide jõudmine valitsusse ning kogu eurotsooni ränk kriis. Midagi sellist pole juhtunud. Ning olgem ausad, Eesti seisukohast pole mitte mingit vahet, kes on Austria president.
On oluline, et meil oleksid olemas inimesed, kes kõigi nende muutuste pinnal suudaksid näha laiemat vaadet ning Eesti huve vastavalt esindada, enesekindlalt, algatusvõimeliselt ning ilma viimase hetke paanikata. Et neid inimesi teiste lääneriikide pealinnades tuntaks ja usutaks. On oluline, et Eesti valitsemine oleks avalik ja aus. Siis on meie viimase aja kalduvus otsida kõigist maailma sündmustest halba alusetu.
Alati võib juhtuda, et sündmused meie ootustega ei kattu. Ei maksa nutta, et ajaloo lõpp, kus kõik rahvad ja riigid jõuavad õigusriigi ja liberaalse demokraatiani − mis veel 25 aastat tagasi arukate inimeste meelest juba paistis −, on edasi lükkunud ja üldse on ajalugu suunda muutnud.
Pisut meenutaks selline käitumine olukorda, millega puutusin kokku ühes Läti ettevõttes, mille juhid olid aasta läbi kõvasti tööd teinud ja konkurendilt turgu ära võtnud. Uuel aastal oli konkurent aga õppinud ja tegi palju tüli. Ettevõtte juht küsis minult kui nõukogu esimehelt peaaegu tõsiselt: miks ei võiks see koht, mille oleme raske tööga saavutanud, nüüd püsivalt meie kätte jäädagi, milleks selline ebaõiglus?
Tegelikult on muidugi võimatu ühe ettevõtte või kogu Eesti tarvis aega seisma panna. Mida lähemalt ja mida lühemale ajavahemikule keskendudes − süvenemata − maailma vaadata, nagu 24 tunni tsüklis meedia teeb, seda ohtlikum ja olulisem tundub iga väikegi status quo muutus. Võtkem rahulikult, vaadakem suurt pilti, ärgem jäägem pealtvaatajaks.