Hiljutist äkilist võimuvahetust Jõhvi vallas on juba vaimukalt hakatud kutsuma pannkoogivõimupöördeks. Arvan, et selle sündmuse järelkaja kuuleme me veel väga kaua. Ma ei kuulu inimeste hulka, kes peavad oma arvamust ainuõigeks, kuid kujunenud olukorras ei olnud mul teist väljapääsu, kui fraktsioonist välja astuda ja saadikuvolitused maha panna.
Ma ei taha kuidagi − isegi mitte lihtsalt oma nimega − olla osaline farsis, mis toimub valla võimustruktuurides. On mul õigus või mitte, näitab aeg.
Igal sündmusel on oma formaalne külg ja sügavam sisu. Alustuseks loobume määratlustest, kellel on õigus ja kes on süüdi, ning vaatame asjale väljastpoolt. Mööname hetkeks, et võimuvahetuse initsiaatoritel on täielik õigus oma nõudmistes, et olukord vallas on muutunud nii katastroofiliseks, et nõuab viivitamatut − kaks kuud enne uusi valimisi − võimuvahetust.
Ei hakka andma täielikku hinnangut, võib-olla et ka on mingid puudused, kuid katastroofi ma ei näe. Võimuvahetus on äärmuslik ja väga valulik abinõu. Aga saadikud, võimupöörde initsiaatorid, tulid mängulise meeleoluga (seda näitavad kaasavõetud pannkoogid). Niisuguse meeleoluga tulevad keerulisima küsimuse lahendamisele rahva väljavalitud ainult siis, kui nad on kindlad lõpptulemuses ja vaja on vaid üht − kuluaarides vastu võetud otsus seadustada. Seepärast, ei mingit arutelu, ei mingeid küsimusi, kõik otsustatakse lihtsa käetõstmisega.
Mida on võimeline reaalselt muutma uus võimustruktuur, iseäranis täitevvõim, eriti kui uuel vallavanemal puudub vajalik kogemus? Uuel inimesel on vaja vähemalt kolm kuud, et asjad endale selgeks teha. Ning mitte lihtsalt asjad, vaid väidetavalt katastroofiline olukord. Võimupöörde initsiaatorid (nimetame asju õigete nimedega) saavad hästi aru, et niivõrd lühikese ajaga, mis on jäänud kohalike valimisteni, pole võimalik mingeid tõsiseid muutusi läbi viia.
Milleks siis see kõik? Sihikul on eelseisvad kohalikud valimised ja võimulolijatel on kergem kasutada niinimetatud administratiivset ressurssi. Võimule pürgimine on ju täiesti loomulik, kuid paljud meist unustavad, et võim − see pole mitte ainult käsud, keelud ja korraldused, vaid eelkõige on see töö meie valijate hea elukeskkonna nimel.
Kui Tauno Võhmar soovis mitmed aastad tagasi loobuda volikogu saadikute jagamisest koalitsiooniks ja opositsiooniks, siis sisuliselt kutsus ta kõiki üles koostööle valla hüvanguks. Mis töö aga nüüd, pärast nii edukat mitmekäigulise mängu lõpuleviimist? Võimupööret läbi viies ei avaldanud uus koalitsioon oma programmi ega teid kujunenud katastroofi likvideerimiseks.
Ma ei ole niivõrd naiivne ega oota, et minu samm mõjutab kuidagi edasist sündmuste käiku Jõhvi valla võimustruktuurides. Tahan eelkõige tõmmata valla valijate tähelepanu toimunule. Varsti on uued kohalikud valimised, kus tuleb lõppude lõpuks näidata oma kodanikuküpsust. Loodan, et mu valijad mõistavad mind, ning volikogust lahkumisele vaatamata olen ma alati valmis nende ees vastust andma.
Mul on kergem sellest rääkida, kuna mul ei ole Jõhvi vallas mingeid tõsiseid majanduslikke huve ja mul ei ole vaja kohaneda kellegi teise huvidega, et olla kellelegi või millelegi meeltmööda. Mõistan, et minu samm kutsub esile suure rahulolematuse minu endiste fraktsioonikaaslaste seas valimisliidus Jõhvi − Meie Kodu. Kuid teisiti ma käituda ei saanud. Kujunenud olukorras on see ainuke võimalus hoida oma head nime ja mitte tunda häbi mind volikogusse valinud inimeste ees.