Sõnal on tohutu jõud. See võib tõsta ja madaldada, rõõmustada ja kurvastada. Ning lendu lastud sõna on veel püüdmatum kui lind. Seepärast tahangi siin ja praegu teha väikese vigade paranduse neile sõnadele, mis minu suus polnud sugugi asjakohased väljaöelduna emakeelepäeval ilmunud maakonnalehes.
Aga ma alustan algusest. Küünlakuus kuulutas Mäetaguse huvikeskus välja luulekonkursi ning selle tarvis valiti ka žürii, kuhu mul oli au kuuluda. (See patrooniks olemine tundus mulle asja ilustamisena; matroon sobinuks mulle paremini nii soolisust kui konditsiooni silmas pidades.)
Luulekonkursi idee oli vägagi rõõmustav. Esiteks pole meil sellist asja mitte kunagi korraldatud ja mujalgi pole võistuluuletamine igapäevane asi. Sel väljahüüdmise hetkel polnud kellelgi meist uduaimugi, kas üldse hüüdele vastatakse; kas keegi veel tegeleb nii ebapraktilise asjaga nagu luuletamine.
Kui konkursi tähtaeg kukkus ja huvikeskuse juhataja Mare Taar žürii kokku kutsus, olles eelnevalt luuletuste paki pihku pistnud, olime kõik jahmunud ja üllatunud. Meeldivalt. Sest peaaegu 70 autorilt peaaegu sada luuletust oli tähelepanuväärne saak! Seda enam, et konkursi geograafia ületas mitte ainult valla, vaid ka maakonna piire.
Põhjarannikus ilmunud ülevaade toimunust oli liig lühike ja seepärast peangi vajalikuks öelda nüüd seda, mida ma asjast päriselt arvan. Ma olen tänulik ja rõõmus iga luuletuse eest; olid need siis katsetamisjärgus või päris küpsed. Inimesed ei ole eriti altid oma hinge avama; kui sahtlisse mõni ehk kirjutabki, siis võõraste pilkude eest püütakse oma loomingut enamasti varjata.
Mäletan aega, kui minu esimesed luuletused ajalehtedes ilmusid: tundsin end siis vahel kui alasti, sest külarahva seas juba kriitikuid jätkus. Kaugemad lugejad olid leebemad, sest ei liikunud ma ju iga päev nende seas ja minu loomingut loeti tundekeeles, mitte isikustades.
Tulles tagasi tänapäeva, pean ütlema, et luuletuste kirjutamine on nüüd minule lihtne − see on otsekui osa minust ja värsid ilmutavad end mulle omatahtsi. Luulet hinnata on aga väga keeruline, et mitte öelda võimatu. Siinkohal ei räägi ma algkooliõpilaste kirjapandust, sest nemad teevad seda enamasti kas õpetaja või lapsevanema soovitusel ja kui on veebruar, siis kirjutatakse isamaast ja talvest, st just sel ajahetkel toimuvast. Mida rohkem on täiskasvanul tahtmist last maailmas toimuvat nägema ja sellest kirjutama õhutada, seda rohkem on lootust, et igast aastakäigust sirgub meie sekka vähemalt üks luuletaja. Vanemate õpilaste ja täiskasvanute looming tuleb aga juba südamest ning sundimatult.
Lubamatu oleks minul kritiseerida, et see või teine asi on halb; ka siis, kui luuletus mulle kui lugejale ei meeldi, pole minul õigust selle kohta essusti öelda. Sest iga luuletus on kellegi eneseväljendus, tema hetkeline hingeseisund, ettekujutus asjadest temas endas ja väljaspool teda. Kes olen mina, et öelda: see pole õige?! Võib-olla mina ise sel hetkel loen ja tunnen valesti…
Mingil kombel jäi minu öeldu konkursi tööde kohta Põhjarannikus kõlama kriitikana. See ongi meedia ime, et kui kogu juttu kirja ei panda, siis kontekstist väljarebituna muutub mõte mõtlematuseks. Tegelikult ütlesin ma ajakirjanikule, et olen luuletajana rõõmus, kuna inimesed ikka veel luuletavad − ka tänapäeva tõsises ja asises maailmas on neid, kes tahavad ning suudavad oma hingejõu ja tundemeelega ridu helisema panna.
Jah, mõni luuletus venis; mõni jäi justkui lõpetamata; mõned salmid polnud omavahel seotud. Aga tegelikult see polnudki oluline. Me saime osa 66 autori tundehetkedest ja need olid hindamatud. Ning ei saa märkimata jätta, et väga palju oli väga häid ja sisukaid luuletusi!
Oleks minu olemine, ma annaksin tänukirja igale konkursist osavõtjale ja premeeriksin samuti rohkemaid. Kahjuks on võistlustega alati nii, et auhinnafond on piiratud ja keegi peab võitma. Ometi julgen ma siinkohal ka teiste žüriiliikmete nimel kinnitada, et sellel luulekonkursil kaotajaid polnud. Võitsid kõik, nii kirjutajad kui korraldajad. Siinkohal ongi paslik öelda, et sääraseid loomingulisi ettevõtmisi peaks rohkem olema.
Spordivõistlusi toimub palju ja see on tore, sest ainult terves kehas on terve vaim. Kuid seda tervet vaimu saabki just loominguga ilmutada. Kohti, kus algajad luuletajad, aga ka juba staažikamad autorid saaksid oma loomingut avaldada, lihtsalt pole. Kirutud nõukaajal olid igas rajoonilehes loominguleheküljed − sealt said tuule tiibadesse paljud praeguseks suured luuletajad.
Kuna Mäetaguse vallas pööratakse tervele kehale rohkesti tähelepanu, siis võiks tänavune esimene luulepääsuke ka päriselt siia oma vaimupesa luua ja paariaastaste vahedega lennuharjutusi teha. Pakkusin huvikeskuse juhatajale välja ka idee, et konkursile saabunud tööd, vähemalt osa neist, võiks väiketiraažina kaante vahele panna. Tähistamiseks, tunnustamiseks ja innustamiseks.
Enamasti olen mina oma tegemistes ebakindel, sest ega kiiksuga luulelemb seisa ju alati kahe jalaga maa peal. Ühes olen ma aga küll kindel: Mäetaguse huvikeskus tähistas korraldatud luulekonkursiga väga väärikalt tänavust emakeelepäeva; tähtpäeva, mille eest seisis ja mille sõna otseses mõttes valitsevate peade käest välja võitles Sonda endine koolipapa Meinhard Laks, kes ka ise ilusas emakeeles hingeülendavalt ilusat luulet kirjutas.