Reformierakond, sotsid, IRL ja Vabaerakond on peaaegu terve valimistejärgse aja pidanud läbirääkimisi uue võimuliidu loomiseks. Kuid ega eile õhtuks polnud avalikkusel ettekujutus sellest, kas nelikliit sünnib või mitte, oluliselt selgem kui nädala alguses.

Asjaosaliste igaõhtused kommentaarid on olnud üldsõnalised ja ebakonkreetsed. Ühelt poolt on selge, et kõigil osapooltel on ilmselge huvi tulevases valitsuses olla ja aritmeetika väga palju muid variante ei pakugi. On ju kõik neli andnud vähem või rohkem selgemal moel mõista, et nad kahe ülejäänud parlamenti pääsenud parteiga − Keskerakonna ja Konservatiivse Rahvaerakonnaga − ühte koalitsiooni ei kipu.

Seetõttu pole läbirääkimistel teravate nurkade  maha lihvimisest pääsu, kui sihiks on koalitsioonilepingu allkirjastamine. Iga osapool peab arvestama, et selle nimel tuleb ohvriks tuua mitmeid olulisi valimislubadusi. Igaüks laua taga olijatest saab aru, et kõigi nelja kõigi lubaduste täitmine on ebareaalne. Nüüd ongi suur kunst selles, kuidas oma loobumisi näidata mitte valijate petmisena ega  partneritele allajäämisena, vaid riigimeheliku  kompromissivalmidusena.

Reformierakond on küll valimiste võitja ja tal on riigikogus kõige rohkem kohti, ent kui ta oma liidrirolli ja tahtmisi  teistele liiga tugevasti peale surub, siis võib ta kergesti pilli lõhki puhuda.

Samas kui praegune nelikliit peaks õnnestuma moodustada, on tema tugevaks küljeks see, et ta esindab kahte kolmandikku valijaid. Nii neid, kes olid riigi senise valitsemisega rahul, kui ka muudatuste nõudjaid. Kui need kaks poolt suurema kriginata kokku õnnestub panna, võib Eesti saada tugeva, tasakaaluka ja laiapõhjalise valitsuse. Ida-Viru seisukohast on kehv vaid see, et sellise koalitsiooni puhul on siit maakonnast parlamendis üksnes kaks esindajat.