Praegusele valitsusele meeldib rõhutada, kuidas nemad annavad omavalitsustele rohkem raha ja otsustamisõigust.

Kui nii peaks ka tegelikult minema, siis tasub selle üle vaid rõõmu tunda, sest praeguse tulubaasi juures saavad paljud omavalitsused kohalikust eelarvest juhtida küllaltki tillukest osa, sest ülejäänu on paljudest seadustest tulenevate kohustustega ära jaotatud. Kuid enne kui fanfaare puhuda, tasuks siiski süüvida sisusse, ja siis ilmnebki, et loosungid tulevad ees, aga sisu palju kilomeetreid tagapool, kui seda sealgi leidub.

Opereeritakse ka põhimõtteliste otsustega suurendada omavalitsuste tulubaasi järgneva nelja aasta jooksul 185 miljonit eurot. Kui majanduses tagasilööke ei tule, siis peaksid nii riigi kui ka omavalitsuste tulud loogiliselt võttes nagunii kasvama.

Samas, kui lisaraha puhul räägitakse konkreetsetest numbritest, siis sellega seotud protsessi teisest poolest ehk lisakohustustest märksa udusemalt. Nõnda on aga äärmiselt keeruline hinnata, kas omavalitsused ka reaaltulu rohkem saavad või kulub nende kohustuste täitmiseks, mille riik kavatseb eelseisvatel aastatel oma õlult linnadele ja valdadele veeretada, sootuks rohkem raha, kui suuremeelsena näida püüdev valitsus praegu juurde anda lubab.

Seega niikaua, kuni pole selgust, millisteks kujunevad tulevaste omavalitsuste kohustused, ega analüüsi, milliseks kujuneb nende täitmise kulu, on ka ennatlik hüüda, et nüüd tuleb raha ja otsustusõigust juurde.