Ida-Virumaa korteriühistud pole rahul, et riik on jätnud nad omapäi võitluses võlglastega, samal ajal kui kommunaalettevõtetelt on see taak seadusega võetud. Viimased teatavasti esitavad oma arved ühistule ning neid ei huvita, kui palju on majas võlglasi. Arved tuleb maksta, vastasel juhul võib kogu maja jääda kütte või elektrita.

Selles kõiges pole midagi uut ja kõigele vaatamata pole aastate jooksul suurt midagi muutunud. Võlglaste probleemil on mitmeid tahke ning mittemaksjate seas on nii neid, kel rahaga kitsas, kui neidki, kes lihtsalt ei maksa.

Peamine probleem, mis segab efektiivset võitlust võlglastega, on kinnisvara odavus. Ida-Virumaal on korterite hinnad aastaid olnud ühed Eesti madalamad. Piirkonniti võib olukord erineda, kuid üldine tase on siiski madal. Ja põhjus on üsna proosaline: kui maakond kaotab aastas umbes 3000 inimest, siis ega need inimesed koos oma eluasemetega lahku − need jäävad alles. Kui korteritele pole aga piisavat nõudlust, jääb ka nende väärtus väga madalaks. Nii et võlglase korteri müük ei pruugi tema võlga lõpuks kattagi.

Mida siis teha? Küllap on õiged korteriühistute püüdlused organiseeritumalt oma huvide eest seista. Ja seda mitte ainult valimiste eel, kui poliitikud justkui head jõuluvanad rahvale mida tahes kokku lubavad. Riigil on muidugi keeruline mõjutada kinnisvaraturgu, kuid mõningate kohtuasjade menetlemise kiirus ning ühistute huve arvestavad seadusemuudatused on küll riigi võimuses.