Postimehe tellimusel äsja valminud erakondade populaarsuse uuringu tulemused tõotavad erakordselt põnevat ja tasavägist valimiskampaaniat.

Kui siiani ei olnud nähtavaid märke, et nelja praeguse parlamendierakonna kõrval suudaks veel keegi viieprotsendilisest valimiskünnisest üle ronida, siis nüüd on pilt hoopis teistsugune. Vabaerakonnale mõõtis uuring koguni 8 protsenti toetust ja 5 protsendi piirile kerkis ka Konservatiivne Rahvaerakond.

Kui vähemalt ühel neist peaks õnnestuma riigikogusse pääseda, siis kasvab hoobilt ka võimalike koalitsiooni kombinatsioonide arv.

Samas tuleks arvestada, et uuringuprotsentidega saab küll teada üldise toetuse, ent valimistulemus kujuneb siiski selle põhjal, kuivõrd head ja tuntud kandidaadid on erakondadel kõigis 12 valimisringkonnas. Just väiksematel kipub sellega raskusi tekkima. Karismaatilised liidrid võivad oma ringkonnas teha küll supertulemuse, aga kui mujal nimekaid häältemagneteid välja panna pole, siis jääb lõpptulemus lahjaks.

Kõige ägedam kampaaniaaeg seisab alles ees. Selles peaksid justkui samuti trumbid nelja suure käes olema. Neil on selleks mäekõrguselt rohkem raha ja ka nii-öelda korduvalt katsetatud masinavärk, kes aitab selle operatsiooni läbi viia. See hõlmab noorliikmeid, omavalitsusi, kus partei inimesed võimul, ja veel palju muud korralduslikku, tänu millele õnnestub  valimisnänni külvi korraldada nagu konveieril.

Väiksematel on samas võimalus sellele pillamisele vastanduda arukate mõtete ja nutikate kampaaniavõtetega, millega võib võita enda poole nende südamed, kellele suurte ülevoolav moosimisstiil vastu hakkab.

Igatahes on poliitikahuvilistele tulemas  väga põnev veebruar. Valimistsirkuse kõrval on võimalik soovi korral kinni püüda ka väga palju sisukat arutelu nende valikute üle, kuidas oleks Eestil parem edasi minna.