“Suurim oht langeda kuriteo ohvriks on Ida-Virumaal” hõiskasid üleriigilise meedia pealkirjad sel nädalal, kui avaldati statistika möödunud aasta kuritegevuse kohta.

Ja tõepoolest, Ida-Virumaal eelmisel aastal kuritegevus tõusis, nagu ka Rapla- ja Järvamaal. Mujal igal pool langes. Ent kuivadest arvudest pole kasu, kui ei vaata nende taha. Kui võtta pelgalt statistika, siis näiteks meil sooritatakse kõige rohkem kuritegusid 1000 elaniku kohta Vaivara vallas, sellele järgneb Narva-Jõesuu. Kuid me ei räägi ju neist kui väga kriminogeensetest piirkondadest. Vaivara vald on lihtsalt tohutu territooriumiga vähese elanikkonnaga omavalitsus, kus asub ka suurel hulgal Narva linna elanikele kuuluvaid suvilaid-aiamaju, kus toimub nii vargusi kui ka omavahelisi konflikte.

Narva-Jõesuu on aina populaarsem suvituslinn, kuhu voolab kokku mitu korda rohkem puhkajaid, kui linnakeses endas on elanikke.

Eks üleriigiline statistikagi näitab, et asju juhtub rohkem suuremates asumites, kus inimesi rohkem koos, ja see on loogiline. Ida-Virumaal elab enamik inimesi teatavasti linnades.

Aga kui veel arvudest rääkida, siis tasub vaadata ka tendentse. Kui möödunud aastal registreeriti Ida-Virumaal kokku 4039 kuritegu (aasta varem 4153), siis näiteks aastal 2011 oli see number 5442. Vähe sellest. Põhjarannik kirjutas toona: “Kuritegevus Ida-Virumaal kukkus kolinal”, sest veel varem, aastal 2010, näitas registreeritud kuritegevus numbrit 5938. Muidugi võib seda osaliselt seletada ka vahepealsete seadusemuudatustega, kuid üldkokkuvõttes on tegemist siiski suurusjärkudega.

See annab lootust, et kuritegevus kahaneb ka edaspidi. Ja mitte ainult seetõttu, et elanikkond väheneb, vaid usus, et meie majandus kosub ning ametivõimud suudavad üha rohkem lisaks tagajärgedega võitlemisele panustada ka ennetustöösse.