Möödunud aastal andis Viru ringkonnaprokuratuur kohtu alla 2083 inimest, samal ajal kui kriminaalmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlusel 670 kuriteo puhul. Esmapilgul võib tunduda, et see on ehmatavalt suur arv, ja keegi võib pidada oma õiglustunnet riivatuks, et nii suur hulk seaduserikkujaid pääseb karistuseta.

Enamik selliseid asju jääbki avalikkusele teadmata, sest kohtusse need ju ei jõua. Aga seaduse järgi võib otstarbekuse kaalutlusel lõpetada kriminaalasja siis, kui inimese süü pole suur ja asja menetlemiseks puudub avalik huvi. Siin on küllaltki suur kaalutlusõigus jäänud prokurörile (mõnedel juhtudel ka kohtunikule) ning see võib tekitada küsimusi, kas prokurör suudab asju alati ikka õiglaselt ja neutraalselt näha. Usume, et prokurörid on siiski oma ala profid, kes oskavad näha iga kriminaaluurimise eri tahke alates inimese varasemast elukäigust ning lõpetades selliste asjaoludega nagu koostöö ja kahetsus, valmidus kannatanule tekitatud kahju heastada.

Ent ka nende lõpetatud kriminaalasjade puhul seadust rikkunud inimene siiski päris karistuseta ei pääse, ehkki karistusregistrisse teda ei kanta. Tavaliselt kaasneb sellega mingi kohustus, näiteks maksta määratud rahasumma riigile. Kui seda ei täideta, käivitatakse menetlus uuesti.

Sellel süsteemil on vähemalt kaks olulisemat põhjust: vähendada õigussüsteemi koormust ning lahendada ühiskonna ülekriminaliseerimise probleem. Sest väljendasid ju riigikohtu esimees ja justiitsminister juba aastaid tagasi muret: meil on liiga suur hulk kriminaalkorras karistatud inimesi.