Ma ei usu tasuta asjadesse. Ketipoodide kollastesse ja oranžidesse hinnasiltidessegi suhtun umbusuga, sest aiman, et selle sooduskauba väärtus on märgitud hinnast veelgi odavam ja kaupmehed lihtsalt kasutavad ära madala ostujõuga inimeste odavkauba otsinguid.
Mäletan lapsepõlvest isa ütlemist, et tasuta ei saa peksa ka. Naiivsele minule selgitas isa asja nii, et see, kes keretäie saab, on mingit viisi sellesse enne oma osa andnud. Ega ma tookord mõistnud, aga praegu saan suurepäraselt aru, mida mu varalahkunud isa oma tõeteradega mõtles.
Täna ärpleb valitsus sellega, et poole aasta pärast võib iga maainimene tasuta bussiga sõita. Kui riik doteerib seda kümnete miljonitega, siis küsin mina, kust kohast riik selle raha saab, mille eest ta rahvale (näiliselt) tasuta teenuseid osutab. Riik elab ju tegelikult rahva rahast.
Küllap kuluksid need maksude ja muuga kokkukaabitud miljonid tervishoiule, haridusele või kultuurile marjaks ära. Aga ei − valitsejad teevad uhke žesti ja võimaldavad tavainimestel sõita tasuta (?) punktist A … Ei, mitte otse punkti B, enne peab natuke rehkendama, kellaaegu ja nädalapäevi seadma. Sest pärast A-d ja enne B-d võivad olla erafirmade tasulised liinid.
See kõik on pagana segane lugu ja ega minul polegi mõtet sellesse süveneda. Kaduvate maavalitsuste koondatud töötajate asemel hakkavad ühistranspordikeskuste uued usinad ametnikud palehigis rügama ja oi-oi-oi! − nende tööpõld on lai!
Mind, kes ma tasuta pakutavat suure kahtlusega kasutan või parem ei kasuta, huvitab hoopis muu. Kunagi halval hallil, ei − punasel ajal tähendas bussiga sõitmine minule lusti ja lillepidu. Ka esimestel vabariigi aastatel “tants kestis veel”. Kodaverre, minu Peipsi-äärsesse meelispaika, mis asub Mustvee ja Kallaste vahel, oli lihtsamast lihtsam sõita: istusin hommikul Koltsinal Narva-Jõesuu−Kallaste−Tartu bussi ja jõudsin sihtkohta nagu naksti. Kui järgmiseks päevaks jääda ei tahtnud, sõitsin õhtul sama bussiga tagasi.
Oli aegu, kus sai veelgi mugavamalt: kord nädalas oli käigus liin Kiviõli−Mäetaguse−Kallaste−Tartu. Piletid olid taskukohased ka mulle, imepisikese invaliidsuspensioni saajale. Seda enam, et pensioniraamatu esitamisel võisin sõita 50% hinnasoodustusega. Algul oli see imelik ka. Mäletan, et kui ma esimest korda invaliidina poole hinnaga sõidupiletit soovides ei taibanud tõendit esitada, uuris bussijuht, mispärast ta peaks mulle hinnaalandust tegema. (Olin noor pensionär, invaliidistusin 34aastaselt, nii et bussijuhi küsimus oli igati õigustatud.) Minul oli aga millegipärast piinlik ja seepärast prahvatasin: “Kuna ma olen vana ja haige ja kole ja loll!” Nooruke bussijuht vaatas mulle pikalt otsa, ühmas omaette: “Siis muidugi!” ja rebis rullist poolehinnapileti.
Nüüd, mil ma tõepoolest olengi vana (haigem, koledam ja üksjagu rumalam ka), pean ma tõdema, et kuigi mu pension on praeguse elukalliduse juures veel nadim, ei igatse ma mitte tasuta bussisõitu, vaid seda, et bussidega oleks võimalik sõita SIIT ja SINNA ja SEALT tagasi ka. Et Kallastele ja Viljandisse ei peaks sõitma läbi Tartu. Et Tartus bussi istudes ei peaks Mäetaguse või Pagari inimene ostma piletit Jõhvi, vaid sinna peatusesse, kust tal koduni lähem minna on. Mis kasu on minul, kes ma poole aasta pärast võin tasuta sõita Tartust Jõhvi (pärast Iisakut ja enne Jõhvit peatusi pole) ja siis Jõhvist kalli raha eest taksoga koju, sest hilisõhtul ei tasuta ega tasulist bussi Mäetagusele ei tule.
Üks ühistranspordi mitmetest uutest kasutusvõimalustest saavat olema ka see, et edaspidi võib iga metsaküla asukas endale poodi või arsti juurde sõiduks interneti teel sobilikuks ajaks sõiduki väravasse tellida. (Seda muidugi juhul, kui omavalitsus metsaküla tee sõidukõlbliku hoiab.) Nägin ühel päeval bussijaamas kõvera kepi ja kühmus seljaga memmekest, kes apteegist ostetud karbikesi uurides ooteaega parajaks tegi.
Ma ei suutnud kuidagi teda ette kujutada internetis toimetamas ja sõiduaegu planeerimas. Enamasti pole metsaküla memmedel kodus arvuteid ja kui mingi sidepidamisvahend on, siis kõige tavalisem mutitelefon. Lisaks veel kehvake nägemine-kuulmine, ka mälu. Ja kui ta imekombel saabki selle bussitellimuse mingiks kuupäevaks tehtud, siis võib juhtuda, et tervis halveneb või aeg läheb meelest või… Kas sellised väljakutsed ja sõidud on ka tasuta?
Miks ometi peavad meie kutsutud ja seatud rääkivad pead raiskama oma energiat ning rahva närve ja raha? Iga nn tasuta asja sisseviimine viib ju ropult raha välja! Nagu veel vähe oleks meil sekeldusi ja segadust! Ja täistoppimata auke! Lõhutud vana asemele uue ehitamine on keeruline, aeganõudev ja ebamõistlikult kulukas.
Mõtlen siinkohal haldusreformi, mille vedrud veel pikalt timmimist vajavad. Nüüd siis bussireform veel otsa! Meil olevat vaene riik, seepärast olevat eriti tähtis kulude kokkuhoid. Lubage kahelda! Meil näib olevat rikas riik, kus elab vaene rahvas. Mida rohkem ülal miljoneid tuulatakse, seda kõvemini peavad allpoolsed püksirihma pingutama.
Eesti elu kõrvalt vaadates meenutab see viimasel ajal üha enam Leiutajateküla rahva rahmeldamist. Kahju, et mina pole koeratüdruk Lotte, kes veidrustest õhinapõhiselt vaimustub. Mina, kes ma arvutiasju toimetan raamatukogus ja kellel taskus on vana armas mutitelefon, tahan, et minu üle otsustaksid ja mind valitseksid arukad inimesed, kes oma alama(te) eest hoolt kannaksid ja stabiilse elu tagaksid. Stenbocki majas ja Toompeal aga antakse viiel moel mõista, et nemad valitsevad ja meie oleme lollid. Aga isegi lollid teavad, et tasuta lõunaid pole tegelikult olemas.