Ajalehtedesse jõuab aeg-ajalt lugusid, kus ebastabiilse vaimse tervisega inimesed terroriseerivad naabreid.

Ida-Virumaal on lähiaastatest võtta  näiteid inimestest, kes veavad oma korteri täis kõikvõimalikku prügi ja see hakkab nii vängelt haisema, et koridoriski tuleb hinge kinni hoida. Või siis kujuteldava vaenlasega võitlejast, kes  avab rünnaku tõrjumiseks korterelamus oma köögi gaasipliidi kraani. Tänases lehes on juttu naabrite autode ja aknaklaaside järjekindlast purustajast.

Inimeste psüühikaga seotu on delikaatne teema. Selliseid tegusid on lihtne hukka mõista ja raske aru saada, miks võimud selliseid inimesi trellidega haigemajja  ei isoleeri. Samas on tegu inimestega, kel on oma kodanikuõigused, ja demokraatlikus ühiskonnas kehtivad vaimsete häiretega inimeste kohtlemisel väga täpsed reeglid, mida jälgivad hoolega nii õiguskantsler kui teised riigi esindajad. Me ei taha ju tagasi seda aega, kus mõne võimuesindaja meelevaldse otsuse järgi võis temale ebasobivaid isikuid niinimetatud hullumajja aastateks kinni panna.

Ent samas on ka normaalsetel inimestel õigustatud ootus, et riik suudab nende huve natuke vähem normaalsete inimeste mis tahes rünnakute eest kaitsta.  Need juhtumid, mis meediasse jõuavad, on tegelikult ju vaid jäämäe tipp ehk ühed drastilisemad. Iga päev tuleb paljude kortermajade elanikel hakkama saada häiretega naabrite veidrustega. Kõige nadim on, kui ametnikud toimuva peale vaid käsi laiutavad ja tõdevad, et seadused ei võimalda midagi teha.