Valimised on nagu festival. Isegi üks Eesti populaarsemaid üritusi “Õllesummer” kestab vaid neli päeva. Valimistel on aga ligipääs kastidele avatud nädal otsa. Rahvale on antud aega mõelda, kahelda ja ümber mõelda. Kui hääl juba antud, siis urnist seda muidugi enam tagasi koukida ei saa, kuid e-hääletus lubab meelemuutust fikseerida.
Ja muidugi ilmub kõikjal ohtralt soovitusi. Kõigepealt see, et minge ikka kõik aga valima, ja järgneb loetelu, kuidas oma valikut kujundada, kui valida ei oska.
Eks see nii ongi, et suur hulk valijaid (loodetavasti siiski alla poole) lööb käega, sest “võta üks ja viska teist”, ning praalib hiljem kõrtsis sõprade ees, kuidas ta valimas ei käinud, sest see ei lähe talle korda ja üleüldse see midagi ei muuda, “sest nagunii on nad seal kõik omakasu peal väljas ja rahva peale ei mõtle keegi”.
Ida-Virumaal on mõnes omavalitsuses tõepoolest viimastel aastatel olnud olukord, kus on raske valijat stimuleerida. Kui võtta kolm kõige suuremat linna − Narva, Kohtla-Järve ja Sillamäe −, siis seal on juba 20 aastat üks ja sama võim. Inimesed kiruvad, aga iga järgmise valimiskorraga on vanad olijad oma võimu aina rohkem kindlustanud. Ja siis kostub jälle valijate nurinat, et näe, keegi ju neid enam ei valinud, aga ikka võitsid.
See on selline absurdilähedane olukord. Kui paljudel Kohtla-Järve elanikel on näiteks tuttavaid, kes kiidavad sealset võimu taevani ja on sellega rahul? Mina olen selliseid näinud ainult Kohtla-Järve volikogus ja linnavalitsuses. Üks mu tuttav Narvas räägib juba kümme aastat, kuidas sealne staarpoliitik Mihhail Stalnuhhin on kõigil narvakatel ammu üle visanud ja keegi teda enam võimu juures näha ei taha. Aga tulevad kohalikud valimised ja Stalnuhhin ujub jälle välja, taskus tuhat ja mitusada häält peale. Ja jälle järgneb volikogus neli aastat tukkuvat distsipliini, kus enamuse ülesandeks on vaid meelde jätta, millal kätt tõsta.
Nojah, tasub küsida, kas parem oleks olnud siis Jõhvis, kus eri vastasjõudude vahekord on selline, et viimased kolm ja pool aastat on volikogus käinud niisugune punk, räpp ja rock’n’roll, et kõigil silme ees must. Tagajärjeks see, et naabritega ollakse tülis, koolid on muudetud poliitiliseks võitlustandriks ning vallavalitsus kättemaksukontoriks. Ja samal ajal lubavad kõik heldinult, kuidas Jõhvit tuleb arendada selliseks vahvaks toredaks paigaks, kus meil oleks mõnus olla ja kõik oleksid sõbrad pealekauba.
Valijal on veel mõni päev aega kukalt kratsida, kuid valida on mõnel pool selle poolest raskem, et osa Ida-Virumaa haldusjaotuse elamu vaheseinu on maha lõhutud ja nüüd tuleb hakata naabriga ühist korterit jagama. Reegleid pole veel paigas ning ega endise naabri hügieeni-, laua- ja vaba aja veetmise kombeid päris hästi tea, aga juba tuleb hakata valima perepead, kellele usaldada uue elu korraldamine.
Mõni kandidaat astub mulle vahel ligi, kirub teist ja teine kolmandat. Et kuidas nii saab ikka valetada ning sääraseid maid ja ilmu kokku lubada.
Volikogudesse on kandidaate palju, aga põhjusi, mis neid sinna sunnib, nii väga palju polegi. Julgen anda omalt poolt väikese spikri neile, kes vajavad vali-mind-mehe välimäärajat. Mõningate tunnuste järgi võib öelda, et kandidaate on kolme liiki.
Kõigepealt need, kellel on volikogust midagi kasulikku saada (ärihuvi, töökoht või soov senine säilitada).
Teiseks on nn klounid − lihtsalt edevad tüübid, kellel on vastupandamatu vajadus olla rambivalguses, ja ka need, kellele võim on mõnuaine eest.
Kolmandaks aatemehed − need, kes tõesti tahavad midagi kodukoha heaks ära teha ja lähevad valimistele suure õhina ja pirakate plaanidega (enamik poliitikuid ise määratleb end kindlasti viimase tunnuse järgi).
Ja kujutage nüüd ette, kuidas kõik need kolm liiki volikogus kokku saavad ning neil tuleb hakata kokku leppima, kuidas kodukandi asja kõige paremini ajada. Aatemees peab vähemalt kaks kolmandikku oma unistustest maha matma, ärimees peab oma korruptiivseid huve varjama ning kloungi ilmselt ei saa nii palju esineda, kui tahaks. Aga igaüks püüab kuidagi ikkagi oma asja edasi ajada. Ega volikogu aega saa raisku lasta.
Teine variant on aga, nagu Narvas ja Kohtla-Järvel, värvata nimekirja võimalikult palju materiaalselt huvitatuid (igasugu munitsipaalasutuste juhte-töötajaid ning ettevõtjaid, kellele vastutasuks tagatakse linna tellimusi jne), kes on kuulekad ega mässa. Nad toovad sageli ka päris hästi hääli. Aga fakt on see, et selle tagajärjel on vähemalt juba Ida-Virumaa kolmes linnas demokraatia ära tapetud ning seda jõhkrat mõrva püütakse käpardlikult varjata. Õigemini on tegu demokraatia suitsiidiga, sest tapetud on demokraatia enda kätega.
Valimised ongi keeruline juhtum, sest valija peab ise otsustama. Inimene on aga nii loodud, et sageli on temale mõnusam, kui keegi kusagil asjad ära otsustab, ei pea ise pead vaevama ja vastutama. Eks need, kes valima ei lähe, ongi valinud lihtsama vastupanu tee ja neid võib mõista. Seevastu need, kes lähevad, on valmis võtma vastutust selle eest, et “nagunii mitte midagi ei muutu”. Ja sellega on nad ära teeninud vähemalt lootuse, et läheb paremaks.